Veljo Tormis kehitab õlgu ja ytleb justkui ykskõikselt, et ega temast siin suurt enam olene, läheb nii, nagu saatus tahab. See on kommentaariks faktile, et samal päeval ja peaaegu samal ajal mängitakse suurelt välja kuulutatuna, kuid Eestimaa eri paigus ja erinevale publikule kaht tema näiliselt ysnagi vastandlikku teost, kirjutas Immo Mihkelson Postimehes.
Naissaarel etendatakse naistelaulude tsyklit ning Pirita kloostri varemetes myristab Metsatöll koos meeskooriga «Raua needmist».
«No, ju on tekkinud inimestel mingi janu millegi järele. Ma ei teagi, mis asi see on, aga kui niisuguseid asju hakatakse uuesti vaatama ja tegema, peab see mingi vajadus olema,» arvab helilooja.
Aeg regilaulus
Seda, et tema muusikat lauldakse-mängitakse, juhtub siin ja seal. Esmaspäeval tuli Tormis Inglismaalt, kus oli kylalisautor yhel festivalil. Ja kui meie jutuajamine on juba mõnda aega väldanud, paneb ta peale muusika USA läänerannikult Portlandi yliõpilaskoorilt, kellelt on ilmumas tema lauludega plaat inglise keeles.
Nyyd on Tormis käinud Naissaarel Naistelaulude proovi vaatamas ja mõne laulja õigemale rajale suunamine polevat tema arvates asja hullemaks teinud. Samamoodi on helilooja juures, kui ansambel Metsatöll ja RAM sobitavad enne kontserti kitarri häälega kokku.
Veljo Tormise naljad ja huumor on omamoodi. Kohati pisut mõrkjas, kuid yldiselt muhe. Aeg-ajalt venitab päikeseline naeratus tema näo laiaks. Muusikamõtted on enamasti helged, olgu muuga, kuidas parajasti on.
Otsige yhendavat
«Naistelaulud» ja «Raua needmine» valmisid tal 70ndatel, mõneaastase vahega, ysna lähestikku. Kuigi väliselt ypris erinevad, on nende lugude muusika seosjoon selgelt olemas ja kinnitub vanale rahvamuusika traditsioonile.
Mingist yldistuse tasandist alates pole enam tähtis, kas heli on tasane või vali, kas jutustatakse mehelikult või heietatakse naise lugu.
«Olen mõtelnud, et regilaul on igayhest meist kõrgelt yle. Olgu laulikud nii vahvad pärimuse edasi kandjad kui tahes, on regilaul ikkagi midagi niisugust, mis kulgeb meie ymber kogu aeg.
Meie lylitume sellesse aeg-ajalt. Mina pole tahtnud laulikute persoone esile tõsta, need laulud on isiklikust loomest suuremad – on terve kultuur.»
«Ega regilaulul, ja rahvalaulul yldse, ole algvarianti,» ytleb Tormis otsekui tõrjudes katseid vastandada Metstöllu-Tormist ja Naistelaulude-Tormist Naissaarel. «Kõik regilaulu variandid on samaväärsed.»
Pärast «Eesti ballaadide» uusetendust mõned aastad tagasi arutleti avalikult taas runolaulu sisu ja tähenduse yle. Naise kuju eesti vanas laulutraditsioonis kerkis Ballaadide järel eriliseks. Tormis ytleb, et ei maksa ennast petta. Päris nii see siiski pole.
«Naised on kyll vana regilaulu viimased riismed alles hoidnud ja meieni kandnud, aga loomu poolest on neis lauludes mehisust kyll ja kyll. Võtke või see teine etendus, mis puhtalt meestelaulude päralt – see Metsatöllu kontsert RAM-iga.»
Meie jutuajamise päeva hommikul oli Veljo Tormis viibinud Metsatöllu ja RAM-i proovis. Tema hääl elavneb tuntavalt, kui ta sellest räägib. Rockbänd võimendab muusika maskuliinset poolt.
Noor helilooja Tauno Aints on Tormise ja Metsatöllu muusikast komponeerinud (Tormis ei kasuta sõna «miksinud», ehkki ka see tundub sobivat) kireva, kuid sujuvalt kulgeva kava. Koor saab laulda Metsatölli lugusid ja mõni Tormise koorilugu pannakse elektripillidega myrtsuma.
Kõlavad kiidusõnad. Tormis ytleb, et talle meeldib selle Arhailise Meestelaulu Seltsi tegevus, mis Lauri Õunapuu isiku kaudu on seoses ka Metsatölli tegevusega. Mehed käivad korra nädalas muusikamajas laulmas. Regilaul olevat neil ehe.
«Neist, keda mina tunnen, saavad nemad kõige paremini pihta,» märgib Veljo Tormis. «Nii ansambel kui meestegrupp teevad seda ehtsalt. Nii et koostöö nendega on mulle ikkagi mingil määral mõttekaaslus. Ma ytlesin juba hulk aastaid tagasi, kui Rannap oma esimesi ansambleid alustas, et regilaul ja rock sobivad omavahel hästi.»
Kui Tormis vahel ytleb, et on oma loomingu ära teinud ja temast rohkem midagi ei sõltu, siis on selles ka paar «aga». Vahel ta sekkub esitustesse kyll. Isegi ragistab, kui vaja.
«Mina» ja «meie»
Muusikaakadeemias õpetab professorina regilaulu, Viljandi kultuuriakadeemiasse pakkus end ise sellealaseid loenguid lugema. Tema kindel seisukoht on, et muusika kõrghariduse juures tuleb kindlasti regilaulu õpetada.
Siin pole kysimus enam mina-mõõtmes, vaid yldisemas meie-asjas. Regilaul on eestlaste traditsioon, kultuur, osa keelest ja pärand. Kui lasta sellel hääbuda, ei jää tagajärjed vististi tulemata.
«Mitte minu looming pole tähtis, vaid regilaulu laulmine. Tähtis on see, et rahvas teaks kultuuri, mis meil on olnud. Katsume teada saada, mis meil kaduma läks, kui me 19. sajandi keskel Euroopa kombed yle võtsime ja laulupidusid hakkasime tegema. See on kysimus... Näe, ise olen koorihelilooja ja õõnestan enda jalgealust, saen oksa...»
Lõpuni ytlemata mõte, mille ots kõlab muusikas. Tormis naerab jälle. Kõike ei pea ega saagi ära öelda. Ja iidsete juurtega muusika sisse kompresseeritud aega tunnetades võib nii mõnigi olemismõte selgineda.
Veljo Tormise muusikaga kontserdid
«Naistelaulud» 15. juunil Naissaarel, dirigent Tõnu Kaljuste Nargen Opera koor
«Raua needmine» 16. juunil Pirita kloostri varemetes festivalil Maailmakyla.
Ansambel Metsatöll ja Eesti Rahvusmeeskoor.
---------------------------------------------
Arvamus
Tõnu Kaljuste
«Naistelaulude» etenduse dirigent
Mul on Veljo Tormise laulude interpreteerimisega teatud «lugu», alates Läänemeresoome tsyklitest kuni «Eesti ballaadideni». Sealt reast on yks puudu – «Naistelaulud».
See teos on naise tagasivaade elule, võrdlemisi vanas tunnetuses laulutsykkel. Kuus osa, nagu inimese elukaar. Väljendusvahendiks ei ole mitte symfoonilised seaded nagu «Eesti ballaadidel», vaid see on a cappella teos, palju hõrgem ja hapram käsitlus.
«Naistelaulude» puhul pole yhtegi tehnilist vahendit. Kõik hääled synnivad kohapeal, kyynis. Puuduvad ka Von Krahli teatri etenduste tyypilised, videoekraanid ja tehnoloogia.
Lauri Õunapuu
ansambli Metsatöll torupilli- ja kandlemängija
Kindlasti on meie ja Tormise muusikalised kokkupuutepunktid väga huvitavat teed pidi arenenud. Tormise muusika pole ju otse rahvalaul ja Metsatöll ei tee samuti rahvalaulu töötlusi. Sama joon on mõlemas sees, Tormises otsemalt ja Metsatöllus kaudselt.
Minu arust on põnev, kuidas need jooned nyyd kontserdil kokku puutuvad. Koos tegemine ja laulude seadmine on meil sujunud väga hästi. Kyllap seepärast, et juured, kust see muusika ja jõud tuleb, on samad.
Nyyd on siis võib-olla saabunud aeg, kus see rahvalaulu asi läheb järjest rohkem peale.