Nagu teada, põletati mõni nädal tagasi Viru-Nigulas ravitseja Kongla Anne kuju, et korrata 366 aastat tagasi toimunud nõiapõletamist. Mispuhul? SA Virumaa Muuseumid, kohalik luteri kogudus ja vald sõlmisid lepingu, mille kohaselt Viru-Nigula vallamuuseum antakse yle sihtasutusele, kirjutas Ott Heinapuu Härjapea Kojast.
Symboolne õlekuju põletamine hämmastas ja rabas maausuliste kogukonda yle Eesti. Järgnenud Maavalla Koja ametlikku reaktsiooni arvustades (Virumaa Teataja 13.06) leiab isand Martin Helme, et maausulised kylvavad eetilist nihilismi ja soodustavad igasuguste traditsioonide erosiooni.
Ma ei saa olla nõus isand Martin Helme väidetega, nagu puuduksid maausuliste kogukonnas väljakujunenud eetilised normid.
Maavalla Kotta kuulujad on yhel nõul, et igal teol on tagajärg, mis tegijale juba siin ilmas kätte tuleb. Ka hästi mõeldud liiga uljad teod võivad teadmatusest teha kurja teistele ja lõppeks ka tegijale endale.
Traditsioonilised käitumisjuhised manitsevad alati targu talitama ja järele mõtlema, enne kui midagi ette võtta. Kõige olulisem erinevus võrreldes ristiusu eetikaga on lunastuse puudumine: kui kristlased saavad patud andeks, siis maausuliste meelest vastutab inimene kõigi oma tegude eest lõpuni.
Kõik usud on marginaalsed
Maavalla Koja tegevus vanade hiiekohtade ylevaatamisel ja Eesti maastikul leiduvate pyhapaikade kaitsel põhineb vanadel tavadel. Paljud pärimustekstid hoiatavad mõtlematute või keelatud tegude eest: kui raiud hiiepuud, jääd haigeks või lausa sured. Virumaal jäi yks kyllalt noor mees alles kolhoosiajal halvatuks ja lõpuks suri, ise seletas ta oma haigust puude raiumisega hiiest.
Ma ei soovi maausulisena ristiusku ega yhtegi usulist yhendust halvustada. Õigupoolest on tänapäeva Eestis kõik uskkonnad marginaalsed: jõulude ajal on tavaline eestlane justkui kristlane, sest vaatab telerist jumalateenistust, jaanipäeva aga peetakse vanemate kommete järgi ehk maausuliselt. Kuid mõlemat sorti pyhade usulise sisu tundmine jääb aina nõrgemaks ja nõrgemaks.
Minu kogemust mööda peavad sauna ja leiba pyhaks ning täidavad nendega seotud kombeid põhiliselt kas vanad inimesed või siis maausulised.
Nõiapärimus on elus
Yks osa vanast pärimusest, mida au sees võiks hoida, on ka nõiapärimus: yhelt poolt vanad arstimiskombed, rahvameditsiin, mille poole pöördutakse tänapäeval siis, kui millestki muust abi pole, ja teiselt poolt lood ravitsejatest. See pole päriselt minevikunähtus: näiteks Kaika Laine käest on paljud abi saanud ysna hiljuti.
Siiani on nii meil kui ka sugulasrahvastel tavaline, et teatakse rääkida head vanadest ravitsejatest või ämmaemandatest, kes on yhtlasi rahvausu kommete parimad tundjad, targad ja autoriteetsed inimesed.
Nõid ei tähenda ainult naisterahvast, paljud neist on olnud muide mehed: nii Koikkyla vana Suri kui ka noor Suri ja Helme Jaan näiteks.
Sellised kohalikud suurkujud on austust väärt.
16 aastat tagasi, hukkamise 350. aastapäeval, pystitasid Maavalla Koja praegused liikmed Kongla Annele kui põlisrahva usulise pärimuse tundjale ja kandjale Viru-Nigulasse mälestuskivi. Siit ka maausuliste eriline nördimus õlekuju põletamise puhul.
Kutse dialoogile
Maavalla Koda kysib oma kirjas EELK peapiiskopile Andres Põdrale: “Soovime EELK ametlikku hinnangut minevikus Eestis toimunud niinimetatud nõiaprotsesside kohta. Kas EELK loeb need protsessid vajalikuks ja õigustatuks ning kas EELK loeb ennast tänapäeval tolleaegse luterliku kiriku ideoloogia järgijaks?”
Kus isand Martin Helme näeb rynnakut kirikule, on tegelikult kutse dialoogile. Maavalla Koda ei syydista EELKd nõidade põletamises. Me suudame eristada 1917. aastal syndinud eesti vaba rahvakirikut sellele eelnenud saksameelsest luteri kirikust ja Rootsi ajal Rootsi riigi huve teeninud koloniaalvõimu institutsioonist.
Maausulisi ja muidki inimesi (sealhulgas paljusid kristlasi) siiralt hämmastanud ja solvanud ettevõtmise yks osalisi SA Virumaa Muuseumid on näidanud yles soovi oma tegu eetiliselt heastada, mõistes oma eksimust. Hea seegi.
Vaata lisaks: