Ma elä mõtsan, a minevä nädäli es lövvä uman mõtsan ja ka muial maal ollõn kotust, kon larmi iist paon olla. Hoobis Võro liin oll’ tuu ainumanõ kotus, kon es olõ tõisi tahtmisõ perrä sundust määnestki larmi kullõlda, kirotas Uma Lehe abitoimõndaja Lauritsa Leelo.
Tulõ silmi ette kotus ütest Coppola filmist, kon ameeriklasõ üle külä lindasõ ja sõakoptõridõ päält vietkongõlõ hirmutusõs Wagnerit laskva (ja sis pommi perrä). Ameeriklaisi ja hiinlasi, ja nigunii pall’odõ tõisigi rahvidõ sõardidõ jaos (nä esi ütlese, et julgõolõgi jaos) om vällä mõtõld terve tiidüs, kuis tõistsugudsõ kultuuriga rahvit vai sis ka uma ütiskunna inemiisi hellega hirmuta vai kinnimajan piinada.
Suvitsõl Võromaal om tihtsähe tunnõ, nigu olnu kah kellegi sõavangin. Pia egä auto, miä «looduskaunin paigan» kinni pidä, lask üle ilma uma tümpsu vallalõ (ja sis prahi takastperrä). Turismitallõst om tümps tihtsähe kilomeetri pääle vai kavvõmbalõgi kuulda, pidolidsõ ütlese, et nä omma kotusõ iist rahha masnu ja tegevä üüpäiv läbi larmi, pall’o tahtva. Ma olõ pia 20 aastat elänü mi pääliinan ja pia aasta New Yorgin.Liinun om tuu hää asi, et saat esi valli, määndse muusigaga kotussin sa olõt ja käüt, a maal olõ-i säändsit sainu, miä kotussit eräle hoitva.
Nuu autotävve rahvast, kiä tümpsulda piknikku pitä vai tsuklõma minnä ei saa, pelgäse kõgõ inämb vaikust. Vaikusõl ollõv tuu hädä, et piät tõisi kõnõlõmist kullõma ja kuuldma kah, vaikusõn nakkat esihindä mõttit kuuldma. A esihindäga rahun olla om rassõmb ku kõik muu siin ilman.