Mõned päevad tagasi avastasin oma paberite hulgast yhe kahe aasta
eest kirjutatud loo. Tol korral ei õnnestunud seda kyll kusagil
avaldada, aga lugedes tundus, et kirjutise päevakohasus ei ole kaugeltki vähenenud, pigem vastupidi. Niisiis pakun seda teile, ehk sobib Maavalla Koja kodulehele yles riputada. Ja vahest on sellest mõnele lugejale kasu.

Tõnu Ülemaantee

Õigupoolest oleksin pidanud selle jutu kirjutama juba mõned nädalad tagasi. Nii et see oleks jõudnud lehes ilmuda enne leedopäeva. Sellisel juhul oleks minu jutust ehk rohkem kasu olnud. Aga millegipärast ei tulnud õigel ajal meelde. Võib-olla ei olnud sobivat ajendit. Ei oskagi täpselt öelda.

Ajend pliiatsit haarata tuli 22. pärnakuud, mil SL Õhtuleht avaldas Suvesoovituse osas Greta Kaupmehe kirjutise pealkirjaga „Ignoreeri jaanipäeva!” See mõjus nagu haamrilöök kuklasse. Kuidas on kyll võimalik jaanipäeva „ignoreerida”?!

Loomulikult ei hakka ma siinkohal lihtsameelset mängima ega väitma, nagu ei teaks ma midagi ei inimeste järjest kasvavast võõrandumisest ega meie maal vohavast padukapitalistlikust ideoloogiast ja sellega kaasnevast kommertsist, mis näeb kalendritähtpäevi ainult kui võimalust kodanikele ikka rohkem ja rohkem õlut, liha ja grillsytt myya. Ja muidugi saan ma aru, et iga sellise myygivankri ette rakendatud pyhaga kaasnev reklaamiuputus tekitab tundlikumates inimestes varem või hiljem vastumeelsuse.

Aga ikkagi. Kuidas on võimalik eirata leedopäeva ehk siis põhjamaa inimese jaoks yht ilusamat ja mõnusamat aega aastaringis? Kuidas on võimalik eirata suvise pööripäeva loojangut, mil päike kogu selles kollaste, roosade ja purpurpunaste toonide värvikirevuses aeglaselt silmapiiri taha vajub, andmaks aega põhjamaa kõige lyhemale ööle, mil veidigi hämaramat aega jätkub kõigest mõneks tunniks?

Või kuidas saab eirata sedasama ööd, sageli kyll pisut jahedat, aga ometi nii nõiduslikku, mil kerge udu madalamate heinamaade kohal hõljub, ööbikud võsa vahel siristavad ning õhtutaeva punakalt helenduv viirg yha rohkem ja rohkem põhja ning seejärel ida poole kandub, andmaks aimu peatselt saabuvast koidikust?

Ja kuidas on kyll võimalik eirata pööripäeva päikesetõusu, mil päikeseketta esimesed kiired yhtäkki yle järjest roosakamaks tõmbunud silmapiiri paiskuvad ning seejärel loetud hetkede jooksul kogu ymbruskonna yle kuldavad? Eirata yht vägevamat looduse vaatemängu, mis suure tõenäosusega on köitnud inimese tähelepanu juba kymneid ja kymneid tuhandeid aastaid?

Ja lõpuks. Kuidas on võimalik eirata suve kõige pikemat päeva, mil päike meie kliimavöötmes keskpäevaks kõige kõrgemale tõuseb ning kogu loodusele nii ohtralt oma valgust ja soojust jagab?

Mida me sellisel juhul õigupoolest eiraksime? Kas mitte TEGELIKKUST? Ja mis mõte sellisel eiramisel oleks? Keda me sellega petaksime? Kas järsku mitte iseennast?

Siinkohal oleks ehk sobiv hetk märkida, et muidugi mõista ei ole minu jutt mõeldud Greta Kaupmehe kirjutise arvustamiseks. Paraku võib aga arvata, et tema usutavasti pisut kergekäeliselt tehtud yleskutse ei ole pelgalt yhe inimese isiklik seisukoht, vaid et see peegeldab paljuski yhiskonnas levivaid suundumusi ja meeleolusid, nii nagu ajakirjanike lood ikka. Ning ei saa salata, et just nimetatud suundumused on need, mis tekitavad minus kurbust.

Muidugi tean ma seda, et vaid vähestel inimestel siin maal on olnud juhust osaleda nimelt ja teadlikult pööriaja tähistamiseks korraldatud syndmusel. Kõigil ei ole ju olnud võimalust seista sadade miljonite aastate vanusel kõrgel rannakaljul, ringis ymber lõkketule ning jälgida kuidas hõõguvpunane päikeseketas pilvedest välja ujub, idataevasse kitsa vikerkaare joonistab, seejärel silmapiiril oleva pilvitu riba yletab ning kumisevate trummilöökide saatel aeglaselt merre vajub.

Kõigil pole olnud võimalust yrgse rytmiga laulude saatel ymber tule liikuda ning siis ka ise ringi keskele astuda, et lõkkesse annetuseks pisut tubakat puistata. Ning ilmselt ei ole yleliia palju ka neid, kellel oleks olnud jaksu või viitsimist pööripäeva hommikul mõnda looduskaunisse ja avatud silmapiiriga paika päikesetõusu vaatama minna. Seista seal hetkeks vaikselt ja tajuda, mis tunne on olla Inimene siin Maailmakõiksuses.

Nõnda pole neil inimestel loomulikult võimalust ka võrrelda, millise kogemuse võib anda teadlikult peetud leedotuli ning kui „tyhja” ja „õõnsana” võib pärast seda tunduda „tavaline” jaanituli. Ning seda isegi juhul kui viimatinimetatud „yritus” toimub vaat et täiusliku ilmaga ja samamoodi looduslikult kaunis kohas, õitsvatest kibuvitsapõõsastest ymbritsetud muruplatsil, merelained sealsamas kõrval randa loksumas. Ja ehkki seal on olemas nii grillvorstid ja õlu, suur lõkketuli ja tantsuks mängiv ansambel kui ka hulgaliselt „rikastest ja ilusatest” koosnevat seltskonda, peegeldub inimeste nägudelt sageli vastu IGAVUS.

“Miks me siin oleme? Mida me tegema peaksime? Mis on selle kokkutulemise MÕTE?” Sellised kysimused paistavad ysnagi paljudel meeles mõlkuvat. Või ehk ainult tundub see mulle nõnda? Aga tegelikult olen ma elus juba päris palju ja erinevates olukordades inimesi näinud, nii et ilmselt on lood just nõnda nagu need mulle tunduvad.

Mida need inimesed siis õigupoolest otsivad ja ootavad? Kas ehk järsku just sedasama puuduvat teadlikku leedotuld või taiga või tseremooniat või ykskõik kuidas me seda ka nimetaksime? Ilmselt otsivad kyll vaid väga vähesed seda teadlikult, aga kui me võtame arvesse Carl Gustav Jungi teooria kollektiivsest alateadvusest, siis ei paneks ma sugugi imeks, kui see on just nimelt inimkonna yhine mälestus kymnete tuhandete aastate jooksul korraldatud pööriajataiad, mis veel tänapäevalgi paljud inimesed leedo  ja jõulude ajal nii rahutuks muudab. Kas pole ehk järsku just teadvustamata igatsus päris leedotule järele ja võimaluse puudumine niisugusel syndmusel osaleda see, mis sunnib paljusid ja paljusid inimesi leedoõhtul meeleheitlikult autodega edasi-tagasi kihutama?

Paraku on meie yhiskond ja kultuur jõudnud oma maailmavaatelises mandumises juba nii kaugele, et sellist käitumist peetakse vaat et täiesti loomulikuks ning ainsaks tingimuseks seatakse see, et vähemalt roolis istuv kodanik piisavalt oleks kaine. Kahjuks paistab siiski, et niinimetatud „kaine grupijuhi” kampaania, jaanipäevale eelnevad hoiatused ja hilisem „inimkaotuste” yleslugemine meedias on eelkõige võitlus tagajärgedega. Põhjused peituvad tõenäoliselt hoopis sygavamal ja nendega tegelemine on juba tykk maad keerukam. Eriti yhiskonnale, kus inimest hinnatakse peamiselt selle järgi, kui usinasti ta yhe või teise tähtpäeva ajal ärimeeste kukruid täidab.

Nõndamoodi siis paistavad olevat meie yhiskonna lood ja laulud. Sel kahetuhande neljanda aasta kesksuvel. Sellessinases „edukas riigis” nagu kohalikud tõusikud ja paremäärmuslased toda jama nimetada tavatsevad.

Muidugi mõista tõstatub nyyd ehk mõnelgi lugejal, kellele tavapärased grillimise ja tympsumuusikaga sisustatud jaaniõhtud samuti kuidagi „lamedad” tunduvad, kysimus, et kuidas siis oleks võimalik olukorda parandada ja kust saada mõtteid muudatusteks. Ei ole minagi minagi suurem rahvalike tavade asjatundja ning veel vähem taiajuht, kuid nii palju kui ma arvata oskan, peaks meil erinevates rahvaluulekogudes maarahva leedokombestikuga seonduvat ainest leiduma ysna palju. Nii et ilmselt leidub seal sedagi, mida tänapäeva muutunud elulaadi puhul kasutada saaks.

Muidugi mõista tuleks niisugusel juhul pöörata tähelepanu eelkõige kombestiku SISULE, sest vaevalt et pelgalt muistsete tavade väline matkimine meid kuidagi edasi aitab. Samuti tuleb kindlasti silmas pidada seda, et siinsete rahvakommete yleskirjutused pärinevad põhiosas siiski „seitsmesaja aastasest kristlikust orjaajast” ning seega on ypris keerukas välja sõeluda, millised tavad kannavad endas aastatuhandete tagust hõngu ja millised on kujunenud juba selgelt kiriku mõjutuste all. Aga päris võimatu ei peaks see vahetegemine muidugi olema.
 
Ning loomulikult on meil alati võimalus tutvuda teiste meie kliimavöötme rahvaste pööriaja taigadega. Vähemalt kultuuriantropoloogia alase kirjanduse vahendusel. Tutvuda selliste rahvaste tavadega, kelle maale jõudsid eurooplastest vallutajad ja kristlikud misjonärid alles mõned sajandid tagasi ning kellel õnnestus seega oma looduslähedast eluviisi ja muistseid tavasid tunduvalt kauem säilitada kui meie esivanematel siin Läänemere ääres. Ja uskuge või mitte – paljude meist vägagi kaugel elavate rahvaste pööripäevatavade sisu on meie leedokombestikule yllatavalt sarnane – ykskõik kui erinev nende väline vorm ka esmapilgul paistab.

Sellised mõtted siis tänavusuvise pööriaja paiku. Võib-olla olen ma liiga optimistlik. Võib-olla tõesti. Ometi loodan, et ehk saabub ykskord meiegi maale aeg, mil leedopäeva eel ja järel räägitakse yhiskonnas ka millestki muust kui sellest, kust grilli tarvis veelgi odavamat syytevedelikku saab või mitu autojuhti purjus peaga hunnikusse sõitis.

Tallinnas, pärast suvist pööripäeva, aastal 10217 (2004).

Tõnu Ülemaante