«Kis ei tule jaanistutulele, selle odrad olgu ohakased, kaerad kasteheinased.»
Muhu
Kui kysida nyydseks keskikka jõudnud inimestelt, millised on põhjamaise kultuuriruumi olulisimad rahvalikud pyhad, võib saada kindla vastuse: jaanipäev ja jõulud, ent jaanipäev on tähtsam, kirjutas ajalehes Postimees Merike Lang.
Tõesti, kui sajandeid pole olnud meie jõulud ja jaanipäev kui päikesekalendri telje vastandpyhad teineteiseta mõeldavad, siis tänapäeva keskealisele on jaanipäev (24. juuni) ja eriti jaanilaupäev paraku olulisem. On see ju alati avalikuks tähistamiseks olemas olnud. Jõulud seevastu olid aastakymneid pere hoiakutest olenevalt kas vaikselt koduseinte vahele surutud või hoopis lõplikult nõukogulike nääride vastu välja vahetatud.
Nyydseks taastatud jõulud on oma globaalsema iseloomu ja vahepealse kunstliku katkestuse tõttu kommertsialiseerumise suhtes tunduvalt haavatavamad, kui seda on jaanõhtu tavad. Viimane on pyha, mida ei saa võõrsile eksportida ega pikka aega ennetavate myygikampaaniatega siduda.
See on põhjapoolsete rahvaste pyha, kus rõõm valgetest öödest pole niisama romantikute spontaanne yhe-õhtu-tuju, vaid hingeseisund, mis ette valmistatud ja kasvanud inimestes, kes jätnud selja taha pimeda ning niiske või kylma talve. Meie jaaniõhtuga käib alati toetavalt yhte sammu oma kauniduse tipus olev taimeriik ja veel viimseid päevi väsimatult rõkkav linnuriik.
Pidu, mis tegi kirikule peavalu
Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist ning tuleneb ristiusu pyhakust Ristija Johannesest, kes olevat sel päeval syndinud. Yldiselt pole aga kirik jaanipäeva rahvalike rituaalidega seotud olnud.
Võib öelda, et selle pyha rohke armastusmaagiaga kombestik, mis tihedalt looduse sigivuse ja elujõuga seotud, võis kirikule isegi peavalu tekitada. Ometigi on jaaniõhtu tähtsaimast rituaalist – jaanitulest – saanud ajaloos vast ainsana jagu Nõukogude piirivalveorganid, kes kamandasid tuletegemise kui võimaliku riigipiiri reetva märgutule mererannast kaugemale sisemaale. Ja ega nad palju eksinudki.
Jaanituli, mis kunagisele võimalikule päikesekultusele viitas, pidi tõesti olema kõrgele ja nähtavale kohale tehtud, et paistaks kaugele ja annaks kokkutulemiseks märku. Jaanitulele tulemata jätmine võis tuua kaasa uniseks ning töödes saamatuks jäämise.
Suurte ja meelelahutuslike peotuledega paralleelselt on olnud tuntud nn yhepere-tuled. Need syydati enne kyla jaanitulele minekut. Siin toimus pere yhissööming, kus põhiroaks olid piimatoidud ning joogiks õlu. Oma pere tule äärde aeti ka talu kariloomad, et need kurjadest jõududest puhastada.
Jaanipäev on yldse olnud seotud eelkõige karjanduse ja hea piimaanni taotlusega, jaanipäevast algas kesksuve tõsine töö – heinategu. Vahetult enne jaanipäeva niidetud heinal olevat olnud kosutav jõud. Seda anti talvel lehmale pärast poegimist.
Öö, mil mõisteti linnukeelt
Kuigi jaaniõhtule on tulnud kohale nii vanad kui noored, on kõige suurem elevus olnud seotud ikka noorte ja abieluealistega.
Oli ju jaaniöö see maagiline aeg, mil sai inimsaatusi ennustada. Laialt on tuntud sõnajalaõie otsimise lugu.
Seda tuli otsida metsas yksinda olles. Vaid igasuguseid eksitajaid julgelt trotsinu jõudis eesmärgile ja võis tänu imeõiele saada väga rikkaks. Lisaks pidi ta omandama võime mõista kõiki linde, loomi ja inimesi ning teadmised kõigi maailma asjade kohta. 20. sajandil hakati õieotsingutel käima koos armastatud kaaslasega. Ilmselt tundus õnn sel viisil kättesaadavam olevat.
Mõnevõrra lootusrikkamaid tulemusi võis anda yheksa erineva lilleõie kimpu korjamine ja padja alla panek. Sel juhul võis unes oma tulevast kallimat näha. Yldiselt oli aga kombeks olla päikesetõusuni ärkvel. Siis sai oma nägu jaanikastega pesta. Viimasel pidi olema tervistav ja ilu andev jõud.
Kastes kukerpalli viskamine pidi aga aitama seljahaiguste vastu. Igati tervistav oli jaanilaupäeval saunas käia ning seal end kasevihaga vihelda. Puhtus oli sel päeval väga tähtis. Eluruumid pidid olema värskelt koristatud ning kased kaunistuseks tuppa toodud.
Kiiged käivad kõrges kaares
Meie kevad-suviste pyhade kombestikule on andnud oma näo kiikumine. Jaanituli ja kiigekoht olid ikka koos. Läbi õhu liuglemisel arvati olevat puhastav toime. Kiikumise muutsid eriliseks veel neidude kiigelaulud, mis võivad niisama paigal seistes lauldes väga yksluised tunduda, samas on need kiikudes aga lausa innustavad.
Kahjuks kuulub tänapäeval massiivsel kylakiigel kiikumine nn ekstreemspordi valdkonda. Fyysilisest tööst võõrdunud noored ei oska arvestada seda jõudu, mida nõuab enda kiigel hoidmine, ning nii on kukkumised lausa eluohtlikud. Mõtlematus võib viia selleni, et eesti kiiged tuleb avalikelt platsidelt ära koristada. See oleks kurvastamapanev häving yhele igivanale ja kaunile traditsioonile. Ärgem laskem sellel juhtuda!
Eesti jaanipäevakombestik on pysinud tänini ysna eheda ja elavana, olles tänu arvukate turistide vaimustavatele kirjeldustele saanud omamoodi turismimagnetikski. Tundkem rõõmu oma valgete ööde pyhast ning jätkugu meil tarkust seda ikka väärikalt edasi pärandada.
Eesti Vabaõhumuuseum kutsub oma jaaniõhtule 23. juunil kell 19, elustades kylalistele kaasategemiseks nelja eri ajaloolise aja jaanituled.