Väike-Maarja kandi ajaloost leiab nii mõndagi, mis laiemale avalikkusele seni teadmata ja võib nii mõnelegi yllatuseks olla, kirjutas Lembit Aader Virumaa Teatajas. Väike-Maarja kandi ajaloost leiab nii mõndagi, mis laiemale avalikkusele seni teadmata ja võib nii mõnelegi yllatuseks olla, kirjutas Lembit Aader Virumaa Teatajas.
Tänu Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muistendile sai yldrahvalikult tuntuks Iru ämm – Tallinna kylje all Nehatu kylas Irumäel kunagi seisnud kõrge, veidi inimest meenutanud suur kivi.
See on mäelt kyll ammu kadunud, kuid ootamatusest rabatud naisterahva kohta öeldakse mõnikord veel nyydki: jäi seisma nagu Iru ämm.
Teine Iru ämm
Matthias Johann Eisen kinnitab, et Eestis oli veel teinegi Iru ämma kivikuju, nimelt Väike-Maarja lähedal Ilumäel.
See mägi kandnud varem rahvasuus Irumäe nime, alles hiljem hakati seda kutsuma praeguse nimega.
Siinse Iru ämma tekkest räägib yks eelmisel sajandivahetusel rahvaluulekogujate kirja pandud kohamuistend järgmist.
Irumäe kuusikus, mõni verst Väike-Maarja kirikust elanud vanasti yks puuraidur oma noore naise Miinaga. See olnud ilus, töökas ja rahuarmastaja.
Ämm kiusanud aga vaesest saunikuperest pärit Miinat hirmsasti ja mõnikord isegi peksnud teda.
Miina ja ta lapsed hyydnud vanaeite omavahel kivisydamega ämmaks.
Yhel laupäeval kärkinud ja paukunud kõu eriti kõvasti. Vihma kallanud nagu oavarrest.
Miina ja väikesed lapsed kartnud väga äikest.
Just äikese ajal hakanud ämm sõimama ja tylitsema ning ajanud nad lõpuks õue vihma kätte.
Vaevalt saanud õnnetud maja juurest eemale, kui kärgatanud kõu ja välk löönud majja sisse.
Maja põlenud suure leegiga maha ning õel eit ei pääsenud tulest välja.
Kui järgmisel hommikul tuleasemele mindi, polnud ämmast midagi järel. Leiti ainult inimesekujuline kivi.
Jakob Hurdale mitmelt poolt saadetud rahvapärimustes seisab kirjas, et vanadel eestlastel tähendanud “iru” suurt hirmu ja ka välgu, tuule või vee põhjustatud loodusõnnetust.
Iruks nimetati veel halbu ja õelaid inimesi, kuid ka neid õnnetuid, kes muudeti kiviks, kui neid oli vaja vaenlaste ja kurjade vaimude käest päästa.
Lisan, et varemalt kasutati Iro’t Setumaal naisenimena.
Idapoolsetel soome sugu rahvastel – karjalastel, vepslastel ja isuritel, samuti hämelastel Soomes - oli Iro levinud eesnimi.
Nyyd mõni rida veel yhest Väike-Maarja vallas asuvast mäest, mida teatakse lähedal ja kaugemalgi – Äntu Punamäest. On kindlaks tehtud, et siin asus muistne Viru Lemmkihlakonna linnamägi.
Väga vana talu
Tähelepanu väärib, et samanimelisi mägesid leidub ka mujal Eestis. Neist Punamägedest meile kõige lähem asub Koeru kihelkonnas.
Mitmel pool seletatakse Punamäe nimetust sellel valatud verega.
Kas ei võinud ka Äntu Punamägi oma nime saada eesti sõdalaste verest, mis siin kunagi voolanud?
Lisan yhe vähem tuntud tõiga, mida seostan samuti muistse linnamäega.
1960. aastate algul rääkis mu naiseema, et Punamäe vahetus naabruses oja ääres asuvat talu nimetati vanasti rahvasuus Kuninga taluks (pro kuninga talu).
On ysna usutav, et muistsete vanemate talud paiknesid linnamäe läheduses ning sakslaste ja taanlaste siia tulles hakati tähtsamaid vanemaid hyydma kuningateks.
Muidugi jääb see kõik oletuse tasemele, ent kui see peaks olema tõsi, on siin tegemist maakonna yhe kõige vanema taluga, mis asustati 800 aastat tagasi.
Praegu kannab see talu kyll Kangro nimetust, kuid tasuks kindlasti kaaluda talu iidse nime taastamist.
Pilt: Väike-Maarja muuseum: Äntu Punamäel saab väsinud matkaja jalga puhata või tuulevarju minna.