[text]
Täna on

t_saru.gifHeinakuu algul Vihulas peetava Viru Säru kunstiline juht Igor Tõnurist keeldus peo ajal päris pulmi pidamast. Pulmamarsi asemel laseb ta seal “Marseljeesi” mängida. Maarahva pulmatavadest ja Viru särust rääkis Maalehes Igor Tõnuristiga Sulev Oll.

Tänavuse Viru Säru teema on “Armastus ja pulmad”. Miks ei näe me seal tegelikku noorpaari?

Jah, mulle tehti kyll ettepanek, et sina, Igor, oled vanapoiss, lase ennast Viru Särul paari panna. Aga mõtte pulmadest tõeliste abiellujatega lykkasime kohe tagasi. Pulmad on selleks liiga tõsine asi, et palagani teha.

Vähemalt kord on neid pyytud filmimise jaoks rahvatraditsiooni kohaselt mängida, hiljem seostas kylarahvas sellega õnnetust, mis yhe pulmategelasega juhtunud. Me ei oska tihti tabada piire, mida sobib lavastada ja mida mitte.

Aga kui oleksite leidnud mõne abiellu heita tahtva paari?

Viru Särule koguneb eeldatavasti 3000–4000 piletiga pealtvaatajat, esinejad veel lisaks. Noorpaaril oleks sel juhul väga raske olla nii, nagu nad ise kõige paremaks peaksid.

Kas pulmad pole siis pidu ja pillerkaar, millega viimastel aastakymnetel oleme harjunud?

Teaduslikumas keeles võiks pulmi nimetada yleminekuriituseks. Inimesi harjutati yhiste laulude ja tegevuste kaudu sellega, mis neid edaspidi ees ootab.

Vanasti olid pulmad mõnes mõttes pruudi matus. Suhted said teise olemuse. Vabaduse asemele tuli vastutus ja kohustused. Naise juuksed lõigati lyhikeseks, talle pandi tanu pähe. Ning kui tanu peas ja talu käes, siis tagasiteed enam polnud.

Tanu ei tee ju veel abielunaiseks?

Varasemal ajal oli riietus staatuse näitamisel väga oluline. Vaid tänapäeval võime kohata hallipäist vanaema, kes kannab kyll rahvariideid, kuid kellel puuduvad tanu ja põll.

Aga meie mälu ytleb, et sel juhul on miskit valesti: vanaema on riietuse järgi veel neiu seisuses.


Rahvatraditsioonis tähendas ju tanu pähe panemine seda, et aitab nyyd ilusate juuste näitamisest – abielunaise ylesanne pole kylarahva silmis ilus olla. Tähtis on lapsi synnitada ja talutöid teha.

Abielu pole siis armastuse kulminatsioon?

Armastust kui sydame sõnatut kutset teisest soost inimese poole kohtame unistustes. Pigem on talupoegliku mõtlemise aluseks soovitus “Vali hoolega!”. Armastuse otsimise asemel lähtuti soovitusest võtta naine naabertalust, sest teda tunti “käsist-jalust”.

Loomulikult ei lämmatanud praktilisuse nõue noore inimese õhkamist oma sydame valiku järele, millele suve kõige lyhemad ööd täiendava jõu andsid. Aga mitteasise kaasa valinuid, sydame niisama ära kinkinuid – neid peeti kylayhiskonnas natuke imelikeks.

Missugune peaks siis yks kohane abiellu heitja olema?

Rahvaluules kajastub meeste soov leida naine, kes pole tulehark, ja naiste soov leida mees, kes poleks liialt suur viinavõtja. Seega: kui palju seal talutares ikka armastust oli. Ning samal ajal kui kristlik kultuur häbistas enne abielu lapseootele jäänud naisi, said traditsioonilise kultuuri austajad kinnituse: see naine on viljakas.

Kas sõna “armastus” ikka kasutati?

Pakun vastuseks mõnda rida laulust “Kaasa kaugel”, milles naine tervitab kaugel viibivat meest:
Kus siin on sõna “armastus”?

Nii hull traditsiooniline pulm ehk ei olnud, et seal lausa sõimati.

Tegelikult sõimati pulmades ikka vastastikku kah, kuigi sõimajateks polnud abiellujad ise.

Pulmatraditsiooni lahutamatu osa on olnud tseremoniaalsed pulmakaasikute vastulaulud. Ning sõim oli koguni nii vänge, et proovis ei suudetud seda esialgu kuuldavalegi tuua.

Nyyd on sellega siiski harjutud ning luban, et sõnasõda tuleb Vihulas vägev: kestab kokku 14 minutit! Loomulikult polnud tögavate vastulaulude algne eesmärk ropendamine, vaid kurjade vaimude eemaleajamine. Et kurjad vaimud lähedale ei pääseks, vahetati ka pruudil mitu korda riideid ja peakatteid.

Aga kas pulmamarssi Vihulas ikka mängitakse?

Mängime “Marseljeesi”, Prantsusmaa riigihymni, mida on ajaloos tõesti ka pulmamarsina kasutatud. Tahaksin näha peoliste reaktsiooni!

Kui palju erinevad tänapäeva pulmad varasematest?

Traditsioonilised pulmad on olnud kogukonnasisese tehingu tulemus, niisiis kahe suguseltsi kokkusaamise, sugulastega suhtlemise paik. Nyyd see nii enam pole, pulmad on enam naljapeoks muutunud.

Tähtsa syndmuse puhul on ju tähtis ka millessegi uskuda. Aga meie eelistame kelkida sellega, et me millessegi ei usu.


Maaleht