Raadiomehe Tootseni Jaani (30) esäpuulnõ suguvõsa om peri Rõugõ kandist. Jaan oll’ nikani ku kümnendä eloaastani suvildõ pall’o Harjumaal, säältpääle nikani ku täämbädseni Rõugõn. Nii suvildõ ku talvõl puhkõpäävä, ja tihtsäle ka tüüasju peräst, kirotas Lauritsa Leelo Uma Lehes.
Jaan om linti võtnu umbõs sada luku, kon inemise kõnõlõsõ mõnõ luu vai juhtumisõ umast elost, mis omma näid muutnu vai mõonu ku ilmutusõ. Noid lastas Eesti Raadion egä kõrd pääle «Kultuurikaja» saadõt. Jaan tekk Võromaal «Üü-ülikooli» jaos luulõtuisi-saatõ «Ööülikooli unenägu», kon loetas ka võrokeelitsit luulõtusi. Tuud saa kullõlda sügüse.
Kiä taht, saa inne olnu «Üü-ülikooli» loengit kullõlda http://www.ylikool.ee.
Kuis tunnõt, kas olõt võrokõnõ? Tõisi jaos uma vai võõras?
Väega uma. A uma esäkodo lähkün elävide inemiisiga sai ma tutvas hoobis Tarton. Sis es olõ viil Võro Instituutigi, a Tarton opsõ ja elli pall’o võrokõisi, kiä ai sääl võro asja ja tei võrokeelist loomingut. Võro vaim oll’ väega kimmäs.
Kuis Sul võro keelega om?
Väega kimmäle ei kõnõlõ, a arvu saa kõgõst. Mu meelest om keele hoitminõ ja kõnõlõminõ väega tähtsä. Ütsäkümnendide lõpun naksimi raadion tegemä saatit «Inemise sisu» ja üten Vadi Urmasõga sai paar aastat ildampa hulga võrokeelitsit saatit linti võetus. Contra, Ruitlanõ, Gulgi Albert ja pall’o tõisi Võromaa ja Tarto kandi inemiisi.
Viät Vikerraadion «Üü-ülikuuli».
Üts aasta sai kümmekund loengut Rõugõn linti võet.
Ku omma tüüsõidu vai saat esi loengidõ pidämise kotussit paika panda, sis kisk süä kodokanti. Joba tanpuul Tartot tulõ tõnõ, ummamuudu keremb tunnõ. Tanpuul Võro liina tulõ kodotunnõ ja Haanist edesi om mu jaos joba veidü salaperäne ja müstiline maa, kon om hää olla. Inemise omma tan lämmämbä, hoitva ütte, a omma ka küläliisiga lahkõmba. Harjumaalt ei olõ mul üttegi säänest mälestüst, et pikä lavva suvõl vällä tuvvas, üten võõridõga süvväs, lauldas ja tandsitas. Om meelen, et imäle mõnikõrd es miildü, et esä suguvõsa ja muu külärahvas nii kõvva ütte hoiõ ja kõigil kõigiga nii pall’o tegemist ja ütstõsõst huulmist oll’. Ummi asju es saa mõnikõrd tettüski ja hindäette olõmist es olõki.
«Üü-ülikoolin» om olnu ka võrokeelitsit loengit.
Ma olõ toda miilt, et võro keelega pidänü nii pall’o vaiva nägemä, et saanu ka tiidüsejuttu kõnõlda. Ja saatki. Kasaku Enn kõnõl’ vastaossuisist, Pulga Jaan ussaiast ja uma henge hoitmisõst, Kauksi Ülle vanõmbast rahvalaulust, Lillmaa Terje ja Riitsaarõ Evar seto keelest ja meelest.
Kuis neo loengu vasta võeti?
Arvusaamisõga hätä es olõ. Kiä asja tiid, tuu saa ka arvu. Ja võro keelen kõnõld loengun om keele hindä peräst jo vahtsit ja huvitavit var’onduisi.
Sa tei filmi Mooste külälisstuudiost, a inämb ku puul filmist om Mooste rahvast.Kuis Sullõ sääl paistu, kas Mooste inemise pei hinnäst võrokõisis vai ei?
Mooste rahvas mu meelest hinnäst võrokõisis ei piä. Vallavanõmb ja mõnõ inemise vast kõnõliva. Mu meelest õks omgi nii, et midä kavvõmbahe jääs kotus parhillatsõst Võromaast, tuud veidemb kõnõldas võro kiilt vai peetäs hinnäst võrokõsõs. A säälsaman oll’ kõik aig tunda tuu lõunaeestiline vallalinõ olõk.
Üte huvitava uurmise om tennü Soiveri Sven, kiä om sotsiaal- ja humanitaartiidüisi magistri. «Üks riik, kaks rahvast» om timä artikli päälkiri, miä ilmu 9. piimäkuu «Sirbin». Tuu uurmine näüdäs’, et võro- ja harjumaalaisi jaos omma tähtsä vastapididse as’a. Sa elät nii siin ku sääl, olõt ka tuud tundnu?
Põh’aeestläse omma kõvva asitsõmba ja säänest asja nigu Võromaal, et mehe tulõva kokko ja tegevä lihtsäle lõbu peräst näütüses vesioina, põh’a puul joht ei tetä. Mu vanaesä oll’ Rõugõ pääväpiltnik, tüüt’ ka Võro liinan.Timä meisterd’ esi hindäle pildimassina, möi õhvakõsõ maaha, et objektiivi jaos rahha saia. Sis naas’ pilte tegemä, et tuu tüüga tarõ ehitämises rahha tiini.
Harjumaal olnu järekõrd tõnõ: kõgõpäält õhvakõisi raha iist maja ja sis nuu muu as’a.
Küsse Lauritsa Leelo
Pilt: Tootseni Jaan puja Ruubeniga.