Kas uppuja pästmine om uppuja hindä asi, kirotas Kas uppuja pästmine om uppuja hindä asi, võro keele as’atundja Fastrõ Mariko Uma Lehes.
2002 aasta märdikuun oll’ Uman Lehen uudis tuust, kuis pästjä pästekeskusõn Elvän saava väega häste arru võru keelest ja kuis ütski sann olõ-i keele mittemõistmisõ peräst maha palanu.
Tunnistõdi, et inämb kuulõt külh eesti kiilt ja vanõmbil omma noorõmba ligi, kiä hädä är kõnõlasõ, a võrukiilsiid kõnniid oll’ kah küländ. Kinnütedi, et pästekeskusõ inemise omma kõik Lõuna-Eesti juuriga, mõni eski siistkandist peri.
2006. aasta piimäkuun om asi tõistõ, kirutas innejaanipääväne Maaleht.
Andas teedä, et ütele mehele murdsõ pätt majja sisse. Inemine joudsõ külh pästekeskustõ kõlista, a sääl keeleti võru keelen kõnõlaminõ är. Tuu pääle läts’ kõlistaja viil inämb närvi.
Läts’ jupp aigu, inne ku asi sai selges kõnõldus. Häirekeskusõ päälik külh kinnüt, et keeleprobleemi es tohtnu ette tulla, a umõtagi tull’.
Kõlistajal es olõ vast noorõmbit ligi, kiä olõssi eesti kiilt kõnõlnu. Mehele jäi õnnõ tunnõ, et ku tä olõssi venne kiilt kõnõlnu, olõssi asi tõistõ ollu.
Pruuvkõ nüüt hindäle ette kujuta säänest asja, et teile tahetas majja sisse murda. Joba kolgitas ja röögitäs ussõ takan hirmutudõ. Ti võtat telefonni ja kõlistat pästekeskustõ, a ti piäti tuud asja sellätämä minkagiperäst mõnõn võõran opitun keelen. Teile üldäs vasta, et kõnõlgõ täpsäde, kõnõlgõ õigõlõ, ütelge adrõs… Noh, kuis õnnistu?
Keeleinemise ommagi vällä uurinu sääntse as’a, et ku inemisele trehväs sääne olukõrd, kon tä elu om ohun, sis edimäne kiil, miä täl miilde tulõ, om uma edimäne selgessaad kiil (imäkiil).
Sakõstõ või tuu olla viil väega vanna muudu kiil, midä egä päiv ei kuulõki. Ja ega ohuolukõrda õnnõs kah egä päiv ette ei tulõ. Nii oll’ tuu mehega kah, kiä kõnõl’ pästjile ohuolukõrran umma kiilt.
Võit külh õiõnda, a tuu ei paranda asja. Näütüses Põh’a-Roodsi sotsiaaltüütäjä omma sellätänü säänest olukõrda: näil om mitmit perrit, kon imä vai esä om Soomõ poolõ päält peri, tõnõpuul Roodsi poolõ päält.
Terve elu om Roodsi poolõ pääl är elet, umma imäkiilt latsilõ opat ei olõ, kõik aig om pursit võõrast roodsi kiilt.
Vanulõ inemiisile või tulla egäsugutsiid meelenpidämise häti. Sääntsel haigõl või trehvädä ka nii halvastõ, et tä unõtas är kõik, miä ildamb opit ja täl omma meelen õnnõ noorõpõlvõ as’a. Säälhulgan noorõpõlvõ kiil, midä tä umilõ latsilõ es oppa.
Kuimuudu latsõ sis mammakõsõga kõnõlasõ? Roodsin tulõ soomõkiilne huuldaja appi. A meil on sakõstõ niimuudu: mis tuust inämb, midä tuu vanainemine nukan hindäette porgatas. Et no mis tähtsüst om inämb keelel, pääasi, et sitt kraamit ja kõtt täüs.
Mitma mikandi inemise omma kõnõlnu, et haigõmaiun ei saia inämb täpsäde arru, midä vanainemine taht. Midägi umbõs iks saias, a mitte täpselt.
Ku mitma omma haigõmajast halva tujuga är tullu, ku omma nännü, kuis mi vannuga sääl ümbre käüdäs. Kõnõlamalda keelest.
Kohe omma jäänü nuu pästekeskusõ tüütäjä, kinkast Uma Leht kirut neli aastat tagasi, et mõistva umma kiilt ja omma siistkandist peri?
Seost keväjäst, 3. lehekuu pääväst nakati ka politsei telefonni 110 vasta võtma Tartun. Rahvalõ anti jäl teedä, et olõ-i vaia pellädä uma keele kõnõlamisõ peräst, külh tuust arru saias.
Kas Võrumaa inemise võiva õks tuu pääle luutma jäiä?