[text]
Täna on

Yhel kargel pärimusmuusika festivali hommikul korraldati kultuurimajas vägev meestelaulu õpituba, mida juhatasid maestro Veljo Tormis ja ugriregimetalpundi Metsatöll ninamees Lauri Õunapuu, kirjutas ajalehes Sakala Margus Haav.

Kultuurimaja saal on ysna täis, toole tuuakse järjest juurde, ent istekohti ei kipu ikkagi kõigile jätkuma. Saalis on enamasti asjalikud tyyakad mehepojad, ent siin-seal vilksatab ka hapraid naisi. Kõige pisem õpilane tuuakse sisse kenas sinises titekorvis.

«Eesti rahvamuusikas huvitab mind ainult regilaul,» teeb Veljo Tormis kohe algul asjad selgeks. «Regilaul on minu arvates eesti kultuuri tyvi.»

Põlatud laulud

Aastaid on regilaulu rohkem naiste pärusmaaks peetud ning Tormiski on kirjutanud naistelaulude tsykli. Tegelikult olid asjalood sedasi, et meestelaulgi elas omal ajal jõuliselt, kuid rahvaloomingut koguvatele professorihärradele ei tuldud neid laulma. Sõnad võisid teadagi päris soolased olla. Naiste kuuldes ei passinud neid laulda ei muiste ega nyyd. Või kui, siis tsenseeritult.

Tormis võtabki yles yhe sellise laulu: «Siis kui mhmh-mhmh, nägime me mhmh-mhmh ning mh-mhmh!»

Kui ranged olid omal ajal piirid, millist laulu võisid laulda poisikesed, mehed või naised, pole täpselt teada. Ilmselt aga tehti sellel väga ranget vahet.

«Meestelaule pole eriti uuritud,» seletab Lauri Õunapuu. «Suurem osa neist on ära põlatud kui ropud ja sobimatud, syyvimata tegelikku olemusse, mis pole mingi rõvetsemine ega roppus, vaid hoopis teise tähendusega. Näiteks viljakusmaagilised laulud.»

Mehed on kippunud alati kõiksugu moevooludega kergemini kaasa minema. Kui laule hakati kirja panema, olid meestel juba uuemad viisid suus ning regilaulu laulvaid naisi oli hoopis rohkem kui mehi.

Sestap jäi kogujatele mulje, et põhiliselt laulavad naised. Muuseas on teada ka väga roppe naistelaule.

Yhtne elm

Veljo Tormis ja Lauri Õunapuu on suurepärased loengupidajad. Saal kuulab neid vahel hiirvaikselt, aga kui vaja, siis laulab jõuliselt kaasa. Inimesi tuleb muide kogu aeg juurde.

Tormis räägib, et rahvalaul polnud mitte ainult naistelaul, vaid yhtne kultuur, mida laulsid nii mehed kui naised.

Lauri Õunapuu lisab, et kultuur on pidevas muutumises. Meestelaulu mõiste on ysna lai, naisedki on seda tasapisi laulma hakanud.

«Naised on vahel hakkajamad kui mehed,» mõtiskleb Õunapuu. «Naised mängivad ka torupilli ja väga hea, et mängivad.»

Vahepeal võetakse taas laul yles. Saal myristab eeslaulja järel kaasa. Vahel laulab ees yks, vahel teine. Lauri Õunapuul on erakordselt võimas hääl. Tavaliselt saab hääl niisuguse valjuse võimenduse läbi, aga seda ta ei kasuta.

Veljo Tormis jutustab vahepeal sellest, et oli käinud Liisi Koiksoni regilaulukava vaatamas.

«Tal oli tunni aja jooksul kaks mehetapu lugu,» kõneleb Tormis. «Me koostame parasjagu uut regilaulude kogumikku ja eks me pea sinna tasakaalu mõttes sisse panema vähemalt yhe naisetapu loo. Aga igal juhul teeb Liisi Koikson head: ta paneb rahva regilaulu kuulama.»

Lauri Õunapuu ytleb, et rahvalaul on rahva laul siis, kui rahvas seda kaasa laulab. «Rahvalaulutöötlustes ei maksa midagi halba näha, sest laul elab selle kaudu edasi.»

Mehi on ruumis mitut masti, pikajuukselisi habemikke ja suisa paljaspäiseid. Mõni on paljajalu, mõnel on jalad kängitsetud väga kallitesse kingadesse.

Võimsalt kõlab nende laul ning kui nyyd järele mõelda, siis kyllap sai sealt nii mõnigi lõppenud festivali yhe mõjuvaima elamuse.


Sakala