Pärimusmuusika festivali ajal Viljandisse meestelaulu tuba juhatama tulnud Veljo Tormis on edukalt yhendanud folkloori nyydisaegse muusika väljendusvõimalustega, kirjutab Sakalas Margus Haav.
Enne õpitoa algust antud usutluses koputab maestro sydamele, et ei unustataks vana.
Veljo Tormis, olete aastakymneid tegelnud eesti rahvalaulu moderniseerimisega. Teisalt on levinud arvamus, et rahvalaul peab jääma niisuguseks, nagu ta rahva suus oli, ja moderniseerimine rikkuvat selle ära.
Me oleme oma rahvalaulu ära unustanud. Raamatust vanu tekste ja viise lugedes avastame, et see on huvitav materjal, ning hakkame neid kasutama. Aga enne peaksime neid korralikult tundma õppima. Me saame rahvalaule ju kuulata: on väga palju salvestusi ja yleskirjutusi.
Mis mõte on laulu arendada, kui see on olemas? Kõigepealt omandame selle. See on minu mõte.
Praegu pyytakse rääkida, et rahvakunst ei tohi paigal seista, vaid peab edasi liikuma... Vaadake, meie vana regilaul on kord juba arenemise läbi teinud, kusjuures lõpuni läbi teinud ning lakanud olemast.
Aga kuidas seda siis enam arendada?
Minu arvates tuleb sellesse suhtuda täpselt samuti nagu muusika ajalukku. Olid ajad, kui kirjutati järjest uut ja teistmoodi muusikat ning vana unustati kohe. Kõik need stiilietapid gregooriuse koraalist barokkmuusikani pärast Bachi — iga uus stiil unustas eelmise. Ja nii see kestis ylemöödunud sajandini välja. Alles XX sajandil taibati, et me peame kasutama kõike, mis inimkond on loonud, kaasa arvatud vanu stiile ja esitamisviise. Niisamuti tuleb suhtuda rahvalaulusse. No teeme pealegi uut moodi, aga ärme unustame sealjuures vana!
Pean väga lugu Metsatöllust, kellega teie hiljuti koos töötasite. See ansambel teebki täpselt seda, millest te just rääkisite.
Mul on väga hea meel, et ma nendega kontakti sain, et me yhtmoodi mõtleme ning koos yritusi teeme.
Kas Viljandis õpituba juhatamas olete esimest korda?
Ega ma ole mingi õpetaja. Ma olen lihtsalt hakanud vahele segama, sest ma näen, et inimesed ei mõista kõike. Tahan anda oma panuse, et arusaamine jõuaks rahvani ja natuke mõeldaks nende asjade peale.
Ei mina ega Lauri Õunapuu ole nendest meestelaulu tubadest varem osa võtnud, nii et me ei tea yldse, kas jätkame seda tava või teeme midagi omamoodi.
Pyyame ikka meestelaulu teha! Täna on siiski naised ka siia lubatud.
Tavaliselt siis ei lubata?
(Muheleb.) Kui naised on publiku seas, siis me peame väga ettevaatlikult laulma ja mõned sõnad vahele jätma.
Mida siin osalejad võiksid endaga kaasa võtta?
See on väga individuaalne. Sellesse võib suhtuda mitut moodi. Mõni võib ehk isegi pahaks panna ja põlata. Aga Viljandis ma pole seda tundnud.
Siin on ikka kõigil huvi asja vastu. Sašlõkisööjatel on oma huvid, aga las olla, kui nad kedagi ei sega.