Meie suvemaja asub viie põlistamme vahel. Yks nendest on täiesti eriline ja see asub maja ees keset muruplatsi, kirjutas Maalehes Urve Jürida.
See tamm on kolmemeetrise ymbermõõduga. Oksad algavad madalalt, nii et on kerge puu otsa ronida, mida lapsed ka teevad. Et saaks natuke omaette olla, ent samas olla kursis ka ymbritsevaga.
Tamm näitas kodu kätte
Mu vanaema rääkis, et kunagi oli samas kohas laiunud hoopis tihe mets. Mees oli tulnud hobusega metsa puid tegema ja näinud, et tihedas padrikus kasvab ilus suur tamm.
Mees läks koju ja ytles naisele, et selle tamme alla võiks ehitada maja. Naine oli nõus kohe minema, sest nad elasid vanematega koos ja ämm ei olnud kõige parem inimene.
Järgmisel hommikul asutudki teele. Võetud kaasa lapsed, koer ja natuke majakraami, nii palju kui hobusevankrile mahtus.
Kui nad kohale jõudsid, hakkas juba hämarduma ja naine ei näinudki, kuhu mees ta toonud oli. Oli soe suvine aeg ja magati hobusevankris. Kui naine hommikul silmad lahti tegi ja enda kohal suurt tamme nägi, oli ka tema kindel mehe otsuses, et sinna tuleb oma kodu rajada.
Maja ehitati sygiseks valmis ja seisab pysti tänaseni. Peres kasvas neli tytart ja kaks poega, kes kõik armastasid maja ees kasvavat suurt tamme.
Tamm kaitses maja
Yhel päeval tõusis tugev tuul, hakkas sadama vihma ja sähvis äike. Ymberkaudsed puud olid tormi all lookas. Äkki käis tugev raksatus. Tundus, nagu oleks äike majja sisse löönud ja esimene mõte oli, et kohe lahvatab hoone põlema. Aga seda ei juhtunud.
Pärast äikesehoogu avanes õues kurb pilt: äike oli löönud tamme peaharusse sisse. See haru purunes pilbasteks ja kuivas aja möödudes ära. Tamm kaitses maja pikse eest, võttes löögi endale.
Minu selja ravitseja
Yhel reedeõhtul hakkasime jälle maale sõitma. Olime nädalatööst väsinud ja kiirustasime, et saaks rutemini kohale. Tagajärg oli, et teel juhtus avarii. Päike paistis otse vastu ja me sõitsime teelt välja. Meid aidati kyll uuesti teele tagasi, aga minu selg sai tugevalt viga.
Jõudsime kuidagi maale, aga mu seljavalu oli väljakannatamatu. Lamasin voodis paar päeva.
Kuna ilm oli ilus, komberdasin siiski yhel päeval õue ja istusin tamme alla. Äkki tundsin, et kõige valusamast kohast käis nagu kuum jutt läbi. Kogu selg hakkas meeldivalt surisema ja valu muutus väiksemaks.
Nii hakkasin tamme all istuma ja tundsin, et iga päevaga muutub selg paremaks. Ravitsesin seda nii nädal aega, kuni yhel päeval märkasin, et valu enam polegi, sain kõiki toimetusi teha.
Tänasin tamme ja kallistasin teda. See muutus mulle harjumuseks. Iga kord, kui maale jõuan, kallistan oma armast 3meetrise ymbermõõduga tamme. Seda teevad ka lapsed ja lapselapsed. Isegi koer armastab just tamme all magada.
Tamm kui varju andja
Suvel, kui puhkusel oleme, sätime tamme alla söögilaua. Tore on hommikuti kohvi juua, kui tamm oma 30meetrise võraga pea kohal sahiseb. Tamme kyljes on nööridest kiik, kus lapselapsed kiiguvad. Kuna suvekodu asub Matsalu rahvuspargis, on seal piisavalt linde tamme otsas sädistamas ja sumisevad mesilased.
Yhel kevadel, kui jälle maale tulime, vaatasime kaugelt, et mis tammel viga, midagi punakat vilksatas okstel. Selgus, et orav oli oma perega sinna asunud ja puu oli oravalapsi täis.
Nad said seal kyll vähe olla, kuna tamm seisab veidi teistest puudest eraldi. Oravaema ei saanud lastele syya tuua, sest meie koer käis seal pidevalt klähvimas. Oravaema otsustas oma pere mujale ära kolida.