Mes sa sedaviisi jöngudäd ku räägid, eks räägi ilusast! Räägi kirderanniku keeles!
Kui võru ja setu murre on taas au sees ning kihnukeelnegi õpik eelmisel aastal välja antud, siis kirderanniku murre on peaaegu kadunud. Jäänud on vaid kolmandas vältes kõnelemine ja yksikud sõnad. Murret rääkiv ja praegu kirderanniku murde sõnaraamatut koostav Kaja Toikka loodab, et kunagi jõuab ka see murre inimeste suhu ja koolitundigi, kirjutas Gerli Romanovitš ajalehes Põhjarannik.
Kirderanniku murret kõneldi väga suurel alal: Vaivarast kuni Jõelähtmeni ning lõuna poolt Iisakuni välja. Pool Iisaku kihelkonnast rääkis kirderanniku murret, teine keskeesti oma.
Praeguseks on sellest murdest, mis kihelkonniti omakorda erines, alles jäänud vaid kolmandas vältes rääkimine, mis mujal Eestis kõrva jääb ja millega idavirukaid saab hästi eristada, aga ka yksikud sõnad. Nagu näiteks "kartulipilk".
"Sellega, et mujal Eestis kartulipilku ei tunta, on ilmselt paljud kohalikud kokku puutunud. Kui mina oma ylikooli õppejõule ytlesin, et tegime yhikas söögiks kartulipilke, siis ei saanud ta aru, et misasjad need veel on. Kui ma siis selgitasin, et selline nimetus tuleb kartulite pilkumisest, siis kysis ta, et kas need kartulid pilgutavad silmi," meenutab kirderanniku murret uurinud Kaja Toikka. Selle peale, et tegemist on praekartulitega, õppejõud ei tulnud.
Teine selline sõna, mida Lyganuse kandis senimaani kasutatakse, aga mujal ei tunta, on "heinakiibas". "Ikka pakutakse heinarulli," räägib Kaja.
Otsis sarnasusi soome keelega
Kaja ema oskab murdekeelt rääkida ja tema kõrvalt on seda õppinud ka lapsed. Tallinna pedagoogilisse ylikooli soome keelt õppima läinud Kaja avastas yhtäkki, et soomekeelsete sõnade seas on palju neid, mis tal oma kodust meelde jäänud. Näiteks "kämmal" on murdes "koura", samuti ka soome keeles. "Selliseid sõnu oli mitmeid. Samuti oli teisi sarnasusi, näiteks pikkade vokaalide hääldamine. Lyganuse kandis ei ytle inimesed mitte "töö", vaid "työ". "Öö" on "yö"," selgitab Kaja.
Kirderanniku murdes ei ole ka peenendamist ning "kass" ja "pott" kõlavad siin hoopis teistmoodi kui mujal Eestis. Soomepärasemalt.
Nii kirderanniku murdele kui soome keelele on omane kolmandas vältes rääkimine. "Just see kolmandas vältes kõnelemine on kõige paremini alles, aga professor Mati Hint on öeldnud, et viimane, mis kaob, ongi hääldus. Kirderanniku murre on hääbumiselt just nii kaugele jõudnud ja oleks aeg see ellu äratada," leiab ta.
Kõik selle on Kaja kirja pannud oma koolilõputöös, mis rääkis kirderannikumurde idaosa murde- ja keelekontaktidest ning kus lisaks keelelistele sarnasustele välja toodud 432 murdesõna koos nende päritoluga.
Õrav istus õkkaspuu õttsas
Kirderanniku murre on piirkonniti erisugune. Lyganusel kõlas see yhtemoodi, Vaivaras hoopis teisiti. Kaja isa on pärit just Vaivara kandist.
"Näiteks kui Lyganusel öeldi, et õrav istus õkkaspuu õttsas ja näris õkkaspuu õkkaid, siis Vaivaras oleks see lause kirjakeelega palju sarnasem. Seal piirkonnas ei kasutatud Õ-d, selle asemel öeldi kas O, E või Ö," teab Kaja. Nii saab Lyganuse kõverast Vaivaras koveras. Vaivara kandis oli palju ka O-lõpulisi sõnu.
Lisaks Lyganusele kasutati ohtralt Õ-d Jõhvi ja Iisaku kihelkonnas. Aga näiteks Lyganuse kõrval olevas Viru-Nigulas seda tähte ei tuntud. "Seega pole ma kindel nende giidide jutus, kes kinnitavad, et just Viru-Nigulas tuli Masing oma Õ-tähega välja. Pigem võis ta seda teha sellel perioodil, kui ta töötas Lyganuse kirikus. Või siis hoopis hiljem, Äksi aegadel," arutleb Kaja.
Kui Lyganuse murraku rääkijaid on yle 70aastaste inimeste seas veel alles, siis Vaivara murrak on sõjategevuse tõttu seal piirkonnas, kust inimesed pagesid, peaaegu hävinud. On vaid mõni yksik kõneleja.
Matsikompleks ei luba rääkida
Kaja keelele tuleb murdesõnu sisse, kui õhkkond vabam. "Kui keegi räägib minuga korrektset kirjakeelt, siis ei suuda mina ka murdes vastata ja lähen automaatselt eesti kirjakeelele yle," on Kaja tähele pannud. Aga kui tema Võrumaalt pärit kolleeg vahel võru murrakuga välja tuleb, siis vastab Kaja meelsasti just oma kohalikus murdes. Ehkki kui need kaks murrakut vastakuti panna, siis on yksteisest arusaamine päris raske. "On aga ka yhiseid jooni," lisab ta.
Kaja tutvusringkonnas on neid, kes suudaksid murdekeeles kõnelda, vähe. "Mul on olnud paar yllatust, kui mu tuttavad teevad näiteks oma vanaema järele. Nad täiesti oskavad seda keelt, aga ei räägi. Ilmselt on selliseid inimesi teisigi," arvab ta.
Kunagi juuriti murdekeelt koolis ysna usinasti välja. Need inimesed, kes tahtsid saksikumad näida, õppisid ekstra kirjakeelt kõnes kasutama. "Murde rääkimisel on inimestel valehäbi. Nad ei julge seda kasutada. Nii saab sellest yhel hetkel kodu- ja köögikeel ning lõpuks muutub see juba nii intiimseks, et oma murdekeeleoskusest ei julgeta mujal kõnelda. Intiimsetest asjadest ei räägita ju kõvasti," teab Kaja.
Ka praegu on kooliõpetajad usinasti ametis, et idavirukatele neile mitteomast teist väldet peale suruda. Kaja yhe sõbranna puhul oli õpetajate töö nii edukas, et lõpuks oli harjutamise tulemusena kolmas välde kadunud igalt poolt. "Eesti keelele oma omane, et osastav ja sisseytlev kääne on kolmandas vältes, tema ytles juba neid ka teises vältes," räägib Kaja.
"Omal ajal oldi veendunud, et murdekeel risustab kirjakeelt, tegelikult see hoopis rikastab ning kui varem näitas haritust see, et murdekeelt ei kasutatud, siis nyyd on just haritlased asunud seda kaitsma," lisab ta.
Alustanud murde kaitsmisega
Kaja unistuseks oleks kirderanniku murre taaselustada ja au sisse tõsta. Selle on oma ylesandeks võtnud kunagi paekivikarjääri vastu võidelnud Lyganuse Tagakyla seltsingust välja kasvanud Lyganuse kihelkonna põlisrahvaliikumise algatusryhm.
Ehkki algatusryhmas on liikmeid praegu alla kymne, koguti kahe nädala jooksul rohkem kui sada allkirja Maidla vallas kaevandamise vastu. Toetusavaldus oli koostatud nii kirjakeeles kui murdes ja nii Interneti-portaal Roheline Värav kui ka maausuliste kodulehekylg avaldasid selle just murdekeeles. Just sellised väikesed asjad aitavad Kaja kinnitusel murde taaselustamisele kaasa.
Oma õla võiksid oma kodukohamurde taaselustamisele alla panna ka taidlusringide juhid. Mitmed folklooriryhmad on hakanud kasutama võrukeelseid laule, ometi on Eesti rahva muuseumis olemas ka siitkandist pärit laule, mis just kohalikus murdes.
Tahaks koolitundi jõuda
Täna on algatusryhma teine esinemine murdekeeles. Vallapäevadel toimuvatel vallapiiga valimistel räägib nende kandidaat just Lyganuse kihelkonnale omases Õ-täherikkas murdes.
Kaja unistuseks oleks see, et murre jõuaks tulevikus koolitundi. Võru ja setu murret koolides juba õpetatakse. Eelmisel aastal lisandus veel kihnukeelnegi kooliõpik. "Need murded on paremini säilinud ja nyyd on neid kergem taaselustada," teab Kaja. Aga oma aeg võiks tulla ka kirderanniku murdel. Kas või pärast seda, kui kirderannikumurde sõnaraamat on kaante vahele saanud. Selleks kuluks aga Kohtla-Järve yhisgymnaasiumis inglise ja soome keelt õpetaval Kajal töövaba aastake, et 194 090 sõnast, mis teadlased kirja pannud, just õiged välja otsida ning need siis kodus emale ja ymbruskonna murret rääkivatele naabritele ette näidata, et need veel omalt poolt nimekirja täiendaksid.