Neljapäeval, 10. põimukuud, on esimene rukkiemapäev ehk tulepäev, rahvakalendris tuntud kui lauritsapäev, laratsipäev, labõrõdsapäev, laaritsapäiv, laratsepäev, lortsapäiv.
Tulepäevast kaob aovalgus ja öötaevasse ilmub linnutee. Et õhtud jäävad pimedaks, on siitpeale kohane videvikus kodus tuld yles võtta. Samas, tulepäeval tuld ei tehta, tal lastakse puhata. Et tuld edaspidi ohjes hoida, on sel päeval hoopis koldesse vett piserdatud ja pandud pang vee ja vihaga ahju otsa. Pesu pesemine tulepäeval täidab sama ylesannet. Mõnel pool on sel päeval pyhitud korstnaid.
Loonas toimub teinegi muutus. Õunale ja kartulile luuakse maitse ja siitpeale on täisluba neid syya. Õllesõbrale on aga tähtis, et humalale luuakse nyyd viha.
Kuusalus on teatud, et lauritsapäeva räimesilk on kõige parem. Sel ajal tehti valmis talvesilgud. Sygisesi niisa ja marjata silke on ka yldiselt nimetatud lauritsa silkudeks.
Kolm päeva enne ja kolm pärast esimest rukki emapäeva on õige aeg kylvata rukist. Seda eeskätt põhjapool. Samuti peab nüüdseks olema laisalgi mehel esimene rukkirehi yleval. See tähendab, et uudsevili on juba käes.
Rukkiema tuleks mõista kui rukkihaldjat - rukki hoidjat, rukkivaimu. Emal on siinkohal siiski ka muid tähendusvarjundeid nagu algus, tugi, põhi ja hoidja.
Näiteks laeva emapuu, laeva ema, paadi ema, venne emä, särgi ema – hammõ imä (särgi algus või pihaosa), võrgu imä (kalapyynise pära), tuuligu ema (tuuliku pystvõll), mõõgade emä (linaropsimismõõkade hoidja), voki ema (kere). Jõe emaks on selle sygavaim voolukoht.
Aga mida on sellest jutust õppida pärimusest ja esivanemate tarkusest hoolival rahval? Põllule ei maksa rukkiemapäeval minna ja põhutööd ei sobi teha. Ehk tasuks võtta hoopis aeg maha, et kasvõi mõttes tänada loonat ja miks mitte ka põllumeest.
Ja veel, tulepäeval võiks suitsu-, piibu- ja muidumehed jätta tuleriistad rahule. Las tuli puhkab. Seega, kui keegi tahab kypsetada rukkipyhaks värsket leiba või valmistada pidurooga, peaks seda tegema juba eelmisel päeval.
Maavalla Koda