USA yks loetavamaid kontrakultuuriajakirju Counterpunch avaldas oma 12/13 põimukuu numbris Adam Engeli intervjuu Derrick Jenseniga, silmapaistvaima kaasaegse situatsionistiga Kalle Lasni kõrval, kirjutas Arni Alandi Rohelises Väravas.
Jenseni tuntus põhineb suuresti kahel, tänapäeva Lääne kultuuri ja yhiskonnakorraldust radikaalselt kritiseerival ja uusi lahendusi pakkuval raamatul: “Lõppmäng” ja “Lõppmäng2”. Roheline Värav avaldab järgnevas valitud tsitaate sellest usutlusest. Usutlust ennast saate täies pikkuses lugeda loo lõppu lisatud lingi alt.
Enne tsitaatide juurde asumist olgu eksituste ärahoidmiseks selgitatud veel ka yks keeleline eripära: nimelt erineb sõna “tsivilisatsioon” kasutamine eesti keeles ja angloameerika kultuuriruumi ingliskeelseis tekstides. Kui meil peetakse silmas tsivilisatsiooni yldiselt, siis angloameerika kultuuriruumis tähendab “tsivilisatsioon” ilma epiteetita spetsiifiliselt Lääne tsivilisatsiooni. Seega – kui Jensen räägib tsivilisatsiooni lõpetamisest, peab ta silmas Lääne tsivilisatsiooni lõpetamist või asendamist, mitte seda, et peaksime näiteks loobuma artikuleeritud kõnest või jalgade pesemisest. Aga laseme nyyd rääkida Derrick Jensenil endal.
“Me oleme kriisis. Piltlikult öeldes viibime me keset apokalypsist. Domineeriv kultuur ei kavatse muutuda. Mida ma tahtsin öelda “Lõppmängu” mõlemas osas on, et kui sa tõesti usud, et kultuur peab muutuma, millised peavad siis olema sinu strateegia ja taktika? Suuremas osas peame sellele kysimusele vastama, et me ei tea, sest me ei räägi sellest. Põhjus, miks me ei räägi, on, et me kõik tahame kangesti ette kujutada, nagu läheksid asjad mingil maagilisel viisil iseenesest korda, kui me vaid ostame õiglase kaubanduse tooteid või midagi taolist.
Minu lugejaskond koosneb peamiselt inimestest, kes juba saavad aru, kui halb on kultuuri seis ja tahavad teha midagi otsustavamat. Pole tõepoolest yldse oluline, kas nad peavad end vasak- või parempoolseiks.
Minult kysitakse ysna tihti, kas ma olen anarhist ja ma vastan “Kui te tahate mind niiviisi sildistada, siis palun väga.” Palju olulisem minu jaoks on elada maailmas, mida ei tapeta. Selle soovi võib varustada mistahes sildiga, kuidas teile vaid meeldib.
Ausalt, me peame lõpetama selle, mida praegune kultuur planeediga teeb. Töötamine planeeti hävitava kultuuri lõpetamise nimel võib aga võtta mitmesuguseid vorme. Praegu on oluline kõik – alates systeemi seestpoolt õõnestamisest, mida teevad need, kes on ise veel systeemi osad, vägistatud naiste varjupaigus töötavate kriisispetsialistide kaudu nendeni, kes otseselt kõrvaldavad planeeti tapvaid infrastruktuure.
Me ei saa jääda ootama ja lootma, et ehk saavad nafta lõppedes praegused pakilised probleemid automaatse lahenduse. Iga päev hävitatakse systemaatiliselt Maakera elusidemeid ning mida kiiremini see hävib, seda vähem jääb järgi nii tulevaste põlvede inimestele, kui teistele olendeile. Isegi puhtisekast, jäägitult inimkesksest, vaatenurgast, olnuks parem, kui keegi teinuks tsivilisatsioonile lõpu juba 200 aasta eest. Siis saanuks inimesed Idas veel rahus syya vabalt karjatatud kanu.
Kui aga tsivilisatsioon lõppenuks 50 aasta eest, võiksid kõik Lääne elanikud igati muretult lõhet syya. Kui kõik jätkub samas vaimus, istub 40 aasta pärast inimene Briti Kolumbia kõrgeil kaldail ja kurdab: “Ma suren nälga, sest te ei lõhkunud maha neid tamme, mis olid mõeldud elektri tootmiseks,et fosfaate alumiiniumist õllepurkideks töödelda.” Seepärast tulebki meil kiirustada, et iga järgenv päev tähendab , et hävitatud on veel rohkem ökoloogilisi elusidemeid. Moraalsest vaatenurgast on tegutsemise mõte see, et praegustel võimulolijail ei ole mitte mingit õigust juhtida inimkonda väljasuremisele.
Ning on midagi veel. Inimesed kysivad, et mida ma mõtlen rääkides tsivilisatsiooni lõpetamisest. Mida ma tegelikult mõtlen, on see, et rikkailt tuleb võtta võimalus vaeseid röövida ja võimulolijailt võimalus planeeti hävitada. See ongi see, mida ma tegelikult mõtlen.
Ma sain kähku aru, et patsifism on sekt ja sarnaselt kristlusele ei salli seegi sekt mitte mingit ketserlust.
Inimesed ytlevad: “Armas Jumal, Derrick räägib vastulöögist, kuid see näitab vaid, et temas ei ole yldse armastust, sest kes armastab, ei saa vastu lyya”. Ma arvan, et kui te räägiksite nõnda mõnele emakarule, ei oleks ta teiega nõus. Ma olen pärit maalt ning minu elu jooksul on mind kyllalt rynnanud oma järeltulijaid kaitsvad märad, lehmad, emahaned, hiired, ämblikud, koolibrid. Seega, ärge ajage mulle patsifistlikku jama, sest kui sa armastad, ryndad sa alati, kui keegi ohustab sinu armastatut. Kui sa armastad, teed sa seda, mis on mingis olukorras mõistlik, mõnikord on mõistlik rynnata või vastu lyya, teinekord mitte.
Teine koht, kus patsifistid täielikku jama ajavad, on, et vägivald pole lahendus. Jura! Kui vägivald pole lahendus, kui vägivallaga ei saa midagi lahendada, kas siis aafriklased hyppasid orjalaevule vabatahtlikult, ilma välise sunnita? Kas põlisameeriklased andsid oma maa valgeile heast sydamest ära? Kas naised kogu maailmas ei peakski siis kartma meeste vägivaldset käitumist? See on absurdne. Kogu meie kultuur põhineb vägivallal, aga kui vägivald poleks lahendus, kui vägivallaga ei saaks midagi saavutada, siis ju ei eksisteeriks ka meie praegust tsivilisatsiooni, on ju nii?
Patsifistid ytlevad, et ma kutsuvat yles vägivallale, aga just seda ma ei tee. Ma kutsun inimesi yles oma peaga mõtlema. Vaadake meie olukorda, heitke ainult pilk sellele. Mis toimub? 90 protsenti suurtest ookeanikaladest on kadunud. Paljud meist põevad tsivilisatsiooni haigusi. Tsivilisatsioon tapab meid, ladudes meie õlule töid, mida me tegelikult ei taha teha ja tappes planeeti ja teostades genotsiidi igayhe suhtes, kes talle vaid ette jäävad. Mida ma pyyan teha, on kirjeldada protsessi neile inimestele, kes selle põhjal mõtlevad välja omaenda vastused.
Ainus, mille pärast järeltulevad põlved meie yle kohut mõistavad, on maa kasutamine, maa tervis, sest see on see, mis võimaldab neil elada. Neid ei huvita kopika eestki, kas me olime, või ei olnud patsifistid, neil on täiesti kama, kas me toetasime Iisraeli või mitte, kas me hääletasime roheliste, või demokraatide või vabariiklaste poolt või ei läinud yldse valima. Neid huvitab, kas neil on joomiseks vett, hingamiseks õhku ja elamiseks maad. Yks tähtsamaid kysimusi, mida igayks peaks kysima, kõlab nii: “Mida saad sina maa heaks teha?”