Pihlakas on olnud eesti rahvausus kõige võimsama nõiaväega puu. Minu vanaema rääkis tihti, et pihlapuu toob õnne majja, mistõttu ei tohi seda kodusest metsast hävitada, kirjutab Virumaa teatajas Eva Klaas.
Pihlapuud, mille punakad viljad peagi kypseks saavad, on varased sygisekuulutajad, mis laia leviku tõttu ei jää märkamatuks yhelegi loodushuvilisele.
Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid. Kõige tuntum on sygiseti oranžpunaseid marjakobaraid kandev harilik pihlakas. Temaga samasse perekonda kuuluvad ainult Saaremaal leiduv looduskaitsealune tuhkpihlakas ja Eesti lääneosas looduslikult kasvav pooppuu.
Harilik pihlakas on Eestis laialt levinud. Talle sobib hästi siinne kliima, sest tegemist on kylmakindla ja lepliku puuga.
Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest, mis on peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on pihelgat teistest puudest lihtne eristada tema pehmete karvaste pungade järgi. Pihlapuu noored oksad on tumehallid, seepärast on neid kasutatud musta värvi saamiseks.
Pihlaka puidust on valmistatud punaka läikega mööblit ja vanasti ka häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid.
Botaanikud peavad pihlakate vilju nende õunaga sarnase ehituse tõttu mitte marjadeks, vaid õunviljadeks. Puudeuurija Hendrik Relve ongi neid naljatamisi nimetanud pihlaõunteks.
Pihlakamarjad on kibeda maitsega ning muutuvad magusamaks pärast sygisesi öökylmi. Sellest hoolimata on need heaks toidulisandiks ning sisaldavad palju vitamiine.
Pihlamarjad aitavad köha ning teiste hingamisteede hädade korral. Isegi nõrkushood peletatakse nendega minema. Samal eesmärgil on pihlaka kreemikatest õitest teed tehtud, kuid see on veidi nõrgema toimega.
Minu vanematekodus Lõuna-Eestis kasvas palju pihlakaid. Kui olime lapsed, kasutati marju väikeste rumaluste tegemiseks - nimelt ragulkaga laskmiseks.
Pihlamarjaga pihtasaamine ei olnud pooltki nii valus kui kivikesega. Vahel toodi pihlakaoksi koos kobaratega tuppa kaunistuseks, kuid harva, sest vanemad ei raatsinud ilusaid puuoksi murda.
Pihlamarjakobaraid korjati meie peres aga kyll - neist tehti koduveini ning kasutati ka maitsva vitamiinitee keetmiseks.
Samuti tegid vanemad pihlakatest moosi - marjad suruti eelnevalt katki ja lisati suhkur, keedeti umbes pool tundi ning pandi juurde õunu või apelsine. Maitselisandina sobivad marjad ka putrudesse, suppidesse ja praadidesse.
Pihlakas on olnud eesti rahvausus kõige võimsama nõiaväega puu. Minu vanaema rääkis tihti, et pihlapuu toob õnne majja, mistõttu ei tohi seda kodusest metsast hävitada.
Vanaema jutu järgi uskusid veel tema vanemad, et kui raske haiguse puhul enam miski muu ei aita, siis tuleb istuda pihlapuu alla ning tervis taastub. Pihelgas pidi majast eemale peletama ka pahad vaimud ning maja lähedale istutatud pihlapuu kaitses selle eest, et välk hoonesse sisse ei lööks.
Eesti maasotsioloogi Argo Moori andmetel on rahvapärimuses säilinud hulk ylestähendusi pihlakaga seotud erinevatest uskumustest: kaitse luupainaja, krattide, Vanapagana, aga ka erinevate tõbede ja kaetamise vastu.
Teisest kyljest on pihlakas tuntud kui puu, mis endaga võinud kurja kaasa tuua: tulekahjusid, haigusi, surma jpm. Nii olnud rahvausundi järgi pihlakal vägi, mida võidud mitmeti kasutada.
Moori sõnul on meie vanavanemad palunud pihlakat appi salasoovide täitumisele. Puu viljarohkuse ja õitsemise järgi ennustanud vanad eestlased põhiliselt ilma, viljasaaki, abiellumist ja õnnetusi.