Sulev Oll Maalehest uurib Maavalla Koja vanemalt Ahto Kaasikult, kuidas läheb põlisusul ja milline on selle koht tänases Eestis.

Ahto Kaasik, teid kui Maavalla Koja juhti on viimasel ajal kuuldud väga resoluutselt sõna võtmas. Milles asi?

Viimasel ajal on sagenenud rynnakud Eesti põliskultuuri ja meie rahva põliste ja isegi hingeliste väärtuste vastu. Kyll võtab keegi maha ristimetsa, kyll tahab keegi keelustada põliskultuuri nõia- ja peremärkide kullavaramusse kuuluva haakristi, kyll tahab keegi ehitada hiiemägedele suusakeskusi, tuuleparke, parklaid, asumeid …  Näib, et inimesed on hakanud unustamas, mis on kohane ja kohatu, mis synnis ja syndmatu siin meie maal ja elmaruumis.

Selliste “õnnetusjuhtumite” puhul tullakse yha enam koja käest abi otsima. Koda ju esindab ja hoiab põlisrahva enda olemist ja meelt, ehk siis maausku.

Viimati olime sunnitud kysima avalikult selgitusi ebameeldiva juhtumi kohta Viru-Nigulas. Kohalikud võimu-, kiriku- ja muuseumiesindajad viisid uuesti täide kohtuotsuse, millega väidetavalt 366 aasta eest põletati elusalt kohalik rahvaarst Kongla Ann.

Ja taas on inimesed pöördunud Koja poole: “Tulge ja aidake!” Pärnakuu lõpus, äärmiselt kohatul ajal, paigas ja tingimustel, langetati Toris põlistammed.

Kus vajalik ja võimalik, aitame me kohalikke inimesi. Samas pyyame neid suunata kohapealsete mõttekaaslaste otsimisele ja yhistööle. Kui see maa annab kasvamiseks jõudu tammedele, annab ta jõudu ka inimestele, et oma kodukohta paremaks muuta.

On teie sooviks muistse aja kommete tänapäeva toomine?

Eelkõige tahame hoida neid tavasid ja teadmisi, mille oleme saanud vahetult vanematelt ja vanavanematelt. Näiteks, kuidas pidada väärikal ja meeldival moel suvist pööriaega tähistavat leedotuld ehk jaanikut või aastavahetuspyha jõulusid. Tegelikult on väga paljudes peredes säilinud esivanematelt päritud uskumusi ja kombeid, mida vaikselt ja kindlalt hoitakse ja lastele edasi antakse.

Aga põhimõtteliselt, kuna me oleme kymnetuhande aastase looga põlisrahvas, siis meile ei piisa kultuurrahvaks olemiseks sellest, kui tunneme rahvusvahelisi tavasid. Tahaks ju ka hiies väärikalt käituda. Või milliste tavadega abielluda ja milliste tavadega põlisrahva kombel lähedasi ära saata? 

Tänaseks oleme jõudnud niikaugele, et peame hakkama mõtlema sellele, kuidas taas oma noori põlvkondi lõimida põlisrahvaga või esivanemate pärandkultuuriga. Meie noored pole olnud mitte kunagi nii kõrgelt haritud, kuid mitte kunagi varem pole nende teadmised pärimuskultuurist olnud ka nii puudulikud.

Tutvusin hiljuti yhe väga meeldiva noore majandusmagistriga, kes polnud seni midagi kuulnud hiitest. Ta oli siiralt yllatunud, et Eestiski on olemas eripalgeliste kultuuride ja keeltega põlisrahvas.

Või teine näide. Isik, kes kavandab iidsele Kunda Hiiemäele tuuleparki, pole mingi koolis istuma jäänud ärimees, vaid teoloogiamagister!

Nõnda siis leian ma, on meil kõige viimane aeg sõnastada ymber Noor-Eesti omaaegne hyydlause. Olgem Eurooplased, kuid jäägem maarahvaks! Selleks tuleb aga pärimusõpetus tuua kooli.

Nimetage maausuliste kolm esimest põhimõtet.

Austa elu.
Austa esivanemaid.
Austa iseennast.

Kuna maausk on põlisusk, siis pole siin pyhakirja ja käsulaudu. On aga maailma suurimaid pärimuskogusid. Ometi mahub neisse kolme siin ja praegu minu sõnastatud põhimõttesse olulisem osa maausust.

Maaema annab kõigele olevale elu ja ehk hingegi. Austa elu enda ymber sest kõigel on hing nagu sinulgi. Midagi mis sa teed, ei saa muuta olematuks. Tegija vastutab.

Austa esivanemaid, hoia nende kalmusid ja pyhakohti, võta hingedeajal kombekohaselt vastu nende hinged. Austa nende soove ja lepinguid. Pea meeles nende tavasid.

Austa iseennast. Hing on ainus asi, mis kuulub päriselt sulle, ära usalda seda võõrale inimesele, ära kingi ega myy oma hinge.

Kas maausk ja kristlus yhte pähe või hinge ei mahu?

Sõltub täiesti, kellelt kysida. Maausulised ja kristlased tunnistavad selles mõttes teineteise usku, et ei soovi seda labastada või naeruvääristada. Mõtlen muidugi siiraid usklikke.  Kristlast seob tema kymne käsu esimene ja tähtsaim käsk: “Sul ei tohi olla teist Jumalat kõigeväelise Jehoova kõrval!” Sellega on kristlase jaoks kahe usu kokkusegamise arutelu  lõppenud. Tal pole vähimatki võimalust tulla koos meiega hiide ohverdama maajumalatele ja haldjatele.

Maausuline ei saa taas end siduda kristlase jaoks kohustusliku ainujumala teenimisega. Muide, käsitlus ainujumalast kui kõikehõlmavast ja yhendavast täiusest, mida võib kohaldada kõigile rahvastele ja uskudele, on kultuurantropoloogiliselt hinnatav kui kultuuriimperialistlik.

Maausulisele on kristlik ainujumal  arusaamatu. Maaema synnitab oma eri paigus erinevaid taimi ja loomi, synnitab erinevaid rahvaid, keeli, uske ja jumalaid. Ja kõigel on oma vägi. Vägi on kõiges. Vägi on nii maas kui ilmas.

Jah, me oskame lugeda ja teame, et juudi rahva vanades lugudes on kirjas, kuidas nende hõimu jumal lõi maailma. Teisal räägivad yhe Aafrika rahva lood, kuidas nende rahva jumal, vana krokodill lõi maailma. Meie rahva lood räägivad, kuidas maailm syndis linnumunadest.

Niisiis on ehk igal rahval omad jumalad ja omad lood. Ja seegi on Maa elurikkus, mida tuleb hoida. See on meie kõigi rikkus. Kui nyyd keegi tuleb rääkima, et need jumalad ja usud on tegelikul yks ja sama asi, siis ma leian, et see inimene on tegelikult elurikkuse ja mitmekesisuse vastu. Ta on elu vastu.

Kuid maausulised on vabad hinged ja võivad vajaduse korral oma jumalate kõrval toitu anda kasvõi ašantide Nyamele või juutide-kristlaste-muhameedlaste Jahvele. Aga ettevaatust! Saamid teavad rääkida lugu käojumalast, kes nende oma jumalad pesast välja tõukas. [lugu lõpus]

Kui piduliste seltskond satub vanasse hiiepaika, mida ette võtate?

Pyyame selgitada, mis on seal kohane. Yldiselt peaks selline selgitustöö toimuma siiski  koolis ja ajakirjanduses.

Poleks palju tahta, et eestlane teaks ja tunneks laia ilma tarkuste kõrval ka oma rahva hiietavasid:

Hiie pind, seal kasvavad puud, põõsad ja muud taimed on puutumatud. Nad on elusolendid, keda kaitseb hiie pyhadus. Hiies ei tohi liiga teha ka inimesele, ei mõtte, sõna ega teoga. Vägivalla keeld on yks põhjusi, miks purjus inimene ei tohiks hiies olla – ta ei suuda ju oma mõtteid, sõnu ja tegusid õieti ohjata.

Hiies peab hoidma rahu ja puhtust. Kogu endaga toodud olmeprygi võetakse lahkudes kaasa. Kui häda tuleb peale, peab minema kindlasti pyhapaigast välja.

Pyhasse allikasse ei minda jalgupidi sisse. Pyhale kivile võib ronida siis, kui see on vajalik anni viimiseks. Jäetud ande ei maksa puutuda, veel vähem kaasa võtta.

Viimasel ajal on meil läinud moodi pyhadele puudele paelte sidumine. Mõnes paigas aga seotakse valimatult kõike, sealhulgas sedagi, mis anniks kindlasti ei sobi: kilekotte, kommipabereid, kunstmaterjalist paelu, autode lõhnakuuski jms. Anniks sobib siduda ikkagi vaid looduslikust ainest paela, vööd, riideriba või lõnga.

Suure osa hiiepärimusest moodustavad hoiatavad lood inimestest, kes on saanud karistada esivanemate tavade rikkumise või nende tarkuse eiramise eest. Hiiepuu raiuja tavaline karistus on surm või vigaseks jäämine. Pyhapaiga reostajat tabab haigus. Selline karistus võib tabada veel isegi nurjatu inimese järeltulijaid.

Karistuse toovad  esivanemate vaimud, haldjad, jumalad või loona jõud. Tänapäeva inimesed on aga muutunud kannatamatuks ja ei jõua kõrgemate vägede karistust ära oodata. Olen kuulnud inimestest, kes panevad needusi eriti nurjatutele pyhapaikade lagastajatele. Seetõttu on raske öelda, kas viimasel ajal juhtunud karistuste-õnnetuste taga on enam sygavalt haavatud inimvaim või kõrgemad jõud.

Hiljuti pöördusite Kunda hiiemäe kaitseks kohtusse. Kuidas see sobib maausu põhimõtetega?

Põhimõtteliselt on maausk rahumeelne. Maausulisel pole tungi suruda oma tõekspidamisi ja kombeid peale teistele rahvastele. Kui aga seda tehakse meiega, võime olla väga leppimatud ja sõjakad.

Kunda Linnavalitsus ja mõned tuntud ärimehed soovivad ehitada Kunda hiiemäele iidsete kalmete vahele tuulepargi. Rajatavad tuulikud, teed, elektriliinid, ehitusväljakud ja parkla hävitaks meie esivanemate ja meie järeltulijate pyhapaiga ning kahjustaks oluliselt kultuurimälestist.

Veidral kombel on nii Muinsuskaitseamet kui keskkonnateenistus kiitnud hiie hävitamise heaks. Keskkonnamõjusid hinnanud Hendrikson & Ko kinnitas koguni, et tuulepark on hiie kasutamiseks parim võimalus. Paber võib kannatada kõike, aga mitte inimese au ja väärikus.

Missuguseid rituaale maausku inimesed täidavad?

Me teeme taigasid, kui peab just kuidagi nimetama. Taigasid tehakse peamiselt ajastaja ja isikliku eluringi tähtpäevadel. Ajaloolistel põhjustel on maausk kujunenud suuresti perekondlikuks ja isiklikuks. Nõnda taiadki. Näiteks teeme leedo- ehk jaanituld ja võtame hingedeajal ja jõuludel vastu lahkunud omaste hingi. Oma tähenduse ja kindla otstarbega taiad on ka näiteks kaskede toomine, kiikumine, munade värvimine ja koksimine, pyhade-eelne suurpuhastus jpms. Pea iga pyha ja tähtpäevaga on seotud hulk taigasid, mida võib vajadusel teha.

Kust jookseb mõistlik piir suusamäe ja pyhapaiga vahel?

Aga surnuaia ja suusamäe vahel? Või kiriku ja lõbustuspargi vahel? Või koduse magamistoa ja motelli vahel? Kuidas me yldse oleme selliste kysimusteni jõudnud?

Palukyla hiiemäel oleks kõik korras, kui seal täidetaks Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskirja. Kylalapsed ja matkajad käigu hiiemäel edasi nagu seal alati on käidud. Massiyritused tuleks aga Palukylast suunata mujale.

Kui lähedal on maausulised ja roheline mõtteviis, keskkonnakaitsjad?

Maausk nagu teisedki põlised loodususud on olemuselt syvaökoloogiline. Need usud ja  kultuurid, mis pole osanud ymbritsevaga austavas tasakaalus elada, on paratamatult välja surnud ja surevad edaspidigi. Maarahvas koos oma põlise loodususuga kuulub aga ellujääjate hulka.

Tänapäevane looduskaitseteooria on eeskätt syvaökoloogiliste ja Gaia-teooriate (Maaema) kaudu lähenenud loodususkudele. Lihtsamalt öeldes osatakse juba veidi näha sygavamaid seoseid nii elusa kui eluta looduse vahel, osatakse näha suurte elukoosluste sõltuvat koostoimimist väiksematel ja suurematel aladel ning tervel maal.

Maausk kui elulaad ja ametlik keskkonnakaitse aga päriselt ei kattu. Mitmed keskkonnanõuded seavad piiranguid ka põliselanike ajaloolistele tegevusaladele. Näiteks setode kevadisele kalapyygile Peipsil. See aga nõrgendab omakorda põlisrahva eluvõimalusi ja piirkonna kui terviku elurikkust.

Kui tuua aga teistpidi näide, siis hiied on kahtlemata meie kõige vanemad looduskaitsealad. Seal on meie maausku rahvas nii looduslikke kui kultuurilisi väärtusi hoidnud juba tuhandeid aastaid. Sellise tervikliku lähenemise poole me alles pyydleme.

Kui paljusid aatekaaslasi koda esindab?

Saame vaadata avaliku arvamuse uuringute tulemusi, mis on rohkem või vähem kõnekad. 2002. a juulis Riigikogu tellimusel tehtud uuringu kohaselt peab 11 % Eesti elanikest kõige sydamelähedasemaks taara- ja maausku. (http://www.riigikogu.ee/doc.php?37554 lk 18, 58, 59).

Aastataguses Delfi päevakysitluses pidas enesele kõige meeldivamaks usuks maausku 18 % vastanuist.
http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=14&id=607&op=lugu

Eelmise aasta alguses tehtud Eurobaromeetri uuringu põhjal usub 54 % eestimaalastest teatud vaimu või elujõu olemasolu.
http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=14&id=731&op=lugu

Laskumata siinkohal sygavamasse arutellu, võib seniste uuringute põhjal väita, et esivanemate põlise maausu austajaid on eestlaste hulgas ligikaudu 15-20 %. Seda pole vähe kuid seda pole kindlasti ka palju.

Arvust olulisem on aga see, kuidas koondada see vägi jõuks, mis hoiab meie talusid, kylasid, hiisi, pärimust ja yldse meie põlisrahvast.

Kas yldse ja kui, siis kuidas asetsete Eesti poliitikamaastikul? 

Koda on usuyhendus, mis on huvitatud põlise maausu kestmisest meie maal. Selleks, et saaks kesta maausk, peab kestma meie rahvas ja meie maa, peab kestma meie kyla, talu ning palju muudki.

Osad koja avaldustest võivad kõlada poliitiliselt, kuid meie eesmärk pole koguda hääli valimisteks.

Koda on end määratlenud selgelt erakondadeväliseks yhenduseks. Me lähtume esivanemate tavaõigusest, headest tavadest ja sydametunnistusest. Samas oleks ootuspärane, et meie erakonnad hakkaksid lõpuks tähelepanu pöörama ka oma põlisrahva asjadele. Lõpuks on ka poliitikud vastutavad selles eest, et meie hiied praegu hävivad või muistsed teadmised ja oskused vajuvad unustusehõlma.

Kuidas mõistetakse teie aateid ja vaateid võimukoridorides?

Kõik sõltub inimese isiklikest teadmistest ja eelistustest, tema võimupiiridest. Teiseks muidugi seda piirkonda või valdkonda katva võimu huvidest. Meil on nii väga häid kui väga halbu kogemusi.

Halvad kogemused on seotud valdavalt sellega, et mõned erakonnad ja poliitikud on ajanud usu ja riigiasjad lootusetult sassi.

Millised on Maavalla Koja suurimad võidud oma aadete eest võideldes?

Vast peab kõigepealt märkima, et kui Eesti oleks jätkuvalt põlisrahva maausuline maa nagu Maavald 800 aasta eest, poleks meil Maavalla Koda praegu ehk vajagi. Kuid nii kummaline kui see ka pole, peab koda tõesti võitlema, et meie järeltulijatele jääksid hiied ja jääks võimalus kanda edasi esivanemate maausku. Kohati peame võitlema (kinnisvara)arendajate yha tugevneva survega ajaloolistele pyhapaikadele. Teisalt peame jooksma võidu ajaga.

Suurimaid võite on kindlasti pyhapaikade riikliku programmi jõudmine algatamiseni. Nyyd varsti juba aasta on Kultuuriministeerium seda kyll kinni hoidnud. Haldussuutmatuse või poliitilise vastuseisu tõttu, raske öelda mispärast just.

Hingeliselt on aga pakkunud kõige enam need hetked, kus vanainimesed on koos koja ja Eesti Kirjandusmuuseumi teaduritega teinud maha pika retke kuhugi metsa, et tõdeda – “Siin on see pyhapaik, millest ma teile kõnelesin.” Neil hetkedel ma tunnen, et oleme võitnud aega, see memm või taat jõudis oma pärandi meile edasi anda.

Millisel kohal on maausk Eesti yhiskonnas 15 aasta tagusega võrreldes?

Võrdleks vaid kuue aasta taguse ajaga. Kui rahvaloendus toimuks täna, siis ma ei peaks ilmselt leppima yksnes sellega, et loendaja paneb pika seletuse peale sõna maausk kollase sedeliga mapi vahele. Muide, päris paljusid mu tuttavaid ja tuttavate tuttavaid ei pandud 2000. aastal maausulistena kirja.

Kui pyyda vaadata tulevikku, siis millisel kohal võiks olla maausk Eesti yhiskonnas 15 aasta pärast?

Ta on kohal.

Maavalla Koda on varem tuntuks saanud ilusate ja tähenduslike maakeelsete nimede tutvustamise poolest. Miks peaksid värsked lapsevanemad eelistama kohalikku nime?

Maakeelne nimi on ilus, vägev ja väärikas. Teatavasti ei valita meie põlises nimetavandis lapsele nime mitte kõla, vaid eelkõige ende ja tähenduse järgi. Nime annab miski, mis on olemas ja mis muutub lapse synni paiku tähenduslikuks. Sellisel nimel on alati tähendus ja vägi.

Näiteks mu pojale tõi nime kiur, kes lendas ta syndimise päeval tykk aega päris meie ligi. Kiur tähendab viru keeles lõoke.

Nimi võib aga tähistada ka puud, looma, ilmanähtust, taevakeha, omadust, meeleseisundit, omadust jpm. Oluline on tähele panna, et maakeelne eesnimi on nimetavas käändes ja käänatakse samuti kui vastavat sõna.

Kuigi lapse õige nimi leitakse ennetest, saab huviline mõtteid seada  koja kodulehel, kus on välja pandud artikkel 500 maakeelset nime:
http://www.maavald.ee/maausk.html?rubriik=22&id=47&op=lugu

Käojumal

Kord sajandite eest tulnud saamide juurde jutlustajad, kes pakkunud neile hoida võõramaa jumalat. Oli teine selline armetu ja hale. Saamid mõelnud, et oli meil jumalaid ennegi, oleme hästi läbi saanud, eks võtame pealegi siis yhe veel juurde. Ja panid lõunamaa jumala oma jumalate pessa. Toitsid ja hoidsid teda nagu oma jumalat. Aga mida enam nad teda toitsid, seda suuremaks kasvas tolle isu ja seda kurjemaks ta muutus. Yksteise järel pildus lõunamaa jumal saami jumalad pesast välja. Sõi saamid päris vaeseks, otse hinge kallale kippus, hakkas nende hingi oma karja nõudma. Alles nyyd said saamid aru, et jutlustajad olid toonud neile käojumala.

Suures osas kattuv usutlus ilmus 24.08. Maalehes