Eestin om määnegi punt «tarku», kiä tiidvä maru häste, midä mi rahvalõ vaia om – määne inemine piät saama presidendis, et om kõgõ õigõmb aig naada valima rahvuskalla, et euro piät saama mi rahas kasvai üle laipu jne, kirotas Harjo Ülle Uma Lehes.
Olku no kallo vai presidendiga kuis om, a üts «tarku» mõtõ tege külh hirmu: et väega om vaia naada kutsma siiä võõrit tüüliisi. Mi inemise tahtva pall’o palka saia, palk nõsõs pall’o kipõstõ ja tuuperäst nõsõs inflatsioon kah. Ärimehe (eräkundõ rahalaiva) himostasõ väega euro tulõkit, a mi, eesti tüüinemise, sekämi.
«Piämi harinõmä võõrtüüjõuga. Peräkõrd tulõ kirriv pilt mi eri nukkõ jaos õnnõ kasus,» and’ aoleht Võrumaa Teataja reformipoliitigu Atoneni Meelise mõtõt edesi. Tuu poliitik löüdse Võro liina visioonikonvõrendsil, et ka Võromaalõ om vaia võõrit, kiä tegevä väikumba palga iist inämb tüüd.
Pelädä om, et samma miilt omma pall’o tõsõki poliitigu, õnnõ mõnõ «latsõsuu» julgõsõ tuud vällä üldä. Euro piät tulõma ja kipõstõ, masku tuu sis, miä mass. Kasvai mi rahva. Tuust, et tõsõ Euroopa riigi omma võõridõ tüüliisiga väega hädän, tahõta-i oppust võtta. Nuu riigi nännü hää meelega, et Eesti võtt üte jao sissetulõjidõ kuurmast ummi olgõ pääle. A kas mi iks piät «saksu» iin koogutama ja tegemä säänest kaupa, et «ukrainlasõ ja aafriklasõ teile, tohtri ja tiidläse meile»?
Jah, «ütegi paugulda» alla anda om kerge, võidõlda rassõ. Ja võit olõ-i kimmäs. A vähämbält es olnu sis ummi latsõlatsi iin häbü.