[text]
Täna on

t_JaanKaplinski.gifEt võro keelest saanu tulõva ao kiil, piät võro keelen saama kirota ja lukõ kõikist ilma asjust, kirotas Uma Lehes Kaplinski Jaan.

Eestih olli ja om põrõhõllaki kats kiilt – põh’aeesti kiil ummi murdidõga ja lõunaeesti kiil ummi murdidõga: võro, tartu ja mulgi kiiliga.

Varõmbalt olli ka kats kiräkiilt – näid kutsuti Talina ja Tartu keelis. Tartu keeleh olli olõmah Vastnõ Testament, Lauluraamat ja muud vaimulikku kirävarra, oll’ ka sääne raamat nigu Liivimaa Talorahva Säädüs.

Nii oll’ tuul aol lõunaeesti keelen võimalus kõnõlda ja kirota egäsugutsist as’ust. Kah’o om, et Tartu keelen es tulõ vällä Vanna Testamenti, miä om pall’o rikkamb ja huvitavamb lektüür ku Vahtsõnõ, tah om aoluuliisi raamatit, om armastuslaulõ ja filosuufõ märgotuisi.

Nii jäi tartlaisilõ-võrokõisilõ umakeelist lugõmist vähämbäs ja XIX aastasaa tõsõst poolõst oll’ ka poliitiga sääne, et nii kerkoh ku kotoh ja koolih pidi pääle jäämä ja ütidses kiräkeeles saama Talina kiil.

Tuuperäst es tõlgita inämb midägi tähtsät Tartu kiilde, es tetä vahtsit sõnno, es proomita kirota tiidüsest vai poliitigast.

Nii jäi Tarto kiil aost maaha, jäi vana ao taloinemiisi keeles, vahtsõ ao as’ust es saa inämb tollõh keeleh kirota.

Nii om põrõhõllaki. Hallõ asi om tuu, et lõunaeesti keelest om alalõ jäänü õnnõ võro kiil, millest iks viil proomitas mi ao kiilt tetä ja mi ao as’ust kirota. Tartumaal jääs uma keele kõnõlõjit õnnõ veidembäs ja kiäki ei kirota inämb Tartu keeleh luulõtuisigi.

Ja ummõhtõgi oll’ edimäne suurõmba eestikiilse luulõtusõ autor Tartumaa miis, Puhjast peri köstri Käsu Hans. Timä «Oh ma vaene Tarto liin» om kirotõt Tartu keeleh, miä tähendäs, et 1700 aastaga paiku oll’ Tartu kiil iks Tartumaa kiil.

Tartu kiil oll’ liinakiil, es olõ õnnõ taloinemiisi kiil nigu põrõhõlla omma lõunaeesti keele murdõ. Õnnõ Võrol kõnõldas iks liinah ka viil võro kiilt, Tartuh ei olõ Tartu keele kõnõlõmisõst juttugi.

Ku kaemi, millest võro keeleh kirotõdas, sis om nätä, et pääas’aligult iks mineväao maaelost, mälestüisist, muist vanõmba ao tegemiisist. Umah Leheh olõ-i pall’o suurõ ja laja ilma as’ust juttu, võro keele silmäpiir om ahtakõnõ.

Tuuperäst piäsigi küsümä, kas võro kiil om jäänüki keeles, milleh kirotõdas müüdälännüist as’ust ja ei kirotõda pall’o tuust, mis täämbädsel pääväl inemiisil süänt valutas.

Kas võro kiil om nigu rahvarõiva, mis võetas mõnikõrd kapist vällä ja pandas sälgä, a mis olõ-i egäpäävätses pruukmisõs? Nigu Iirimaal iiri kiil, miä om sammamuudu rohkõmb pidujuttõ pidämises ja minkah või luulõtuisi ka kirota, a midä kõnõlõsõ väega veidü inemiisi väikeisi saari pääl.

Olõsi hallõ, ku võro keelest saasi määnegi vana ao mälestüsmärk, pidupäävä kiil, avvusammas esihindäle.

Mu meelest võisi Eestih olla kats kiräkiilt külh. Norramaal omgi tõisi kats ja egä kiränik kirotas viil umah kodokeeleh ja ütelgi inemisel olõ-i häpü umah kodokeeleh kõnõlda. Olkõ liinah vai küläh.

Ku võro kiil taht iks olla ka tulõva ao kiil, piäsi timäst tulõma ka liinakiil, vahtsõ ao kiil, mis sünnüs ka poliitigast, multimeediäst, ärist ja muust kõnõlõmisõs ja kirotamisõs.

Ja võro kiräkiil piäsi iihkujos võtma Tartumaa vana kiräkeele, võtma tuust nii pall’o ku võtta and ja kiräviisi ka nii pall’o tollõ vana kiräkeele perrä säädmä ku saa. Et neo viimädse inemise Tartumaal, kiä vanna kiilt mõistva ja tahtva pruuki, saanu võrokeelitsit raamatit ja aolehte lukõ ja umah keeleh midägi kirota. Nii saanu mi liitlaisi mano ja näid olõ-i kunagi ülearvo pall’o.


Uma Leht