Vagivahtsõ liivikiilse aabidsa «Lībiešu valodas ābece» kaasõ pääl lugõ üts rõõmsa rahvarõivin poiskõnõ liivi keele aabitsat. Nii om õkva edimädsest kaetusõst pääle selge, et raamat om mõtõld noorõmbalõ rahvalõ liivi keele, kultuuri, kirändüse, aoluu jms opmisõs ja teedäsaamisõs, kirotas Uma Lehes Fastrõ Mariko.
Kõik, miä liivi keeli raamatuhe om kirotõt, om kas tsillembält vai niisama suurõlt ka läti kiilde ümbre pant.
Värviliidsi pilte om peris hulga, a nuu kõik olõ-i õkvalt raamadulehti pääle trükidü, a erälde liimidü: niimuudu om saad pildi ala är käkki vanasõnnu, vahtsiid sõnnu vai muud tarkust.
Taa raamat om pääle aabitsas-olõmisõ viil ka ao- ja kodoluuraamadu iist. Näütüses om mitu pilti esierälidsist sinitsist rannalehmist. Legendi perrä ai Mereimä nuu lehmä merest vällä. Lehmä söövä rannan kõkkõ, midä kätte saava ja andva häste piimä. Väega huvitav om ka pilt üte noorõ inemise passi leheküllest, kohe timä rahvusõs om märgit liivlanõ. Hulga pilte om ka egäsugutsist pitõst ja ettevõtmiisist, perride arhiivist, liivi keele uurjiist, tähtsist paigust ja inemiisist.
Raamadu lõpupoolõ andas pikemb ülekaetus Riia liivlaisi muusigaandsamblist Līvlist. Raamadu kolmandan osan tetäs lugõja tutvas liivikiilside raamatidõ ja muiõ tähtside juttõga.
Vanast lugõmikust trükitäs vahtsõst är mitu sääl olnut teksti, tutvustõdas liivikeelist Vahtsõt Testamenti ja liivi-saksa sõnaraamatut. Lõpun om ka lühkene liivi-läti sõnastu ja nimekiri liivlaisi kotsilõ tettüide tiidüstöie kotsilõ.