[text]
Täna on

Ma ei ole metsamees, vaid mesinik, kes väga tihti metsas ja rabas käib, sest mul on seal viieteistkymnes paigas tarud, kirjutab Metsalehes Eha Metsallik, yks kolmest Eesti mesindusnõustajast.
 
Iga inimene loob enda ymber oma paradiisiaeda, aga mets on looja paradiisiaed, see on kingitus kõikidele inimestele. Meil pole vaja plastmassi, mida topitakse uksest ja aknast sisse. Sest metsas on kõik olemas. Mitte ainult marjad, seened või ravimtaimed, vaid ka meelerahu ja tasakaal.
 
Inimesed peavad saama metsas käia, mets ootab neid ja tahab, et seal käidaks. Aga meil käib inimeste metsast võõrutamine. Minu arvates on see kohutav kuritegu, et neid kogu aeg sealt eemale hirmutatakse. Kord ei tohi sinna minna tuleohu pärast, kord puukide pärast. Emad ei vii enam oma lapsi metsa, sest nad kardavad putukaid.
 
Kõik käib hirmutamise peal. Aga ykski kevad pole olnud metsas nii palju linnulaulu ja linnuliike kui tänavu. See oli nagu linnugripi väljanaermine looduse poolt.
 
Paljud mesinikud märkasid pärast marutaudivaktsiini puistamist lennukist, et nugised, kes tavapäraselt tarude kallal käivad, olid äkki kadunud. Leiti palju surnud nugiseid. Muud põhjust me ei osanud sellele leida kui vaktsiinid – hulk nugiseid suri marutõppe!
 
Nyyd tahetakse mesinikke hakata karude eest kaitsma. Selleks tuleb tarud registreerida, täita kaarte, blankette, maksta riigilõivusid, kui inspektorid kohal käivad. Ametnikud saavad tööd juurde, aga usun, et enamik mesinikest lööb sellele käega, sest me tahame vabad ja õnnelikud olla.
 
Ei tohi seda kurja kuulata, mis tuleb ettekirjutustest, käskudest ja keeldudest.
 
Seaduste järgi tuleb puid juba 70–80 aasta vanuses raiuda. Pintsaklipslased kirjutavad ette, et kui mets on selles eas, tuleb teha lageraie. Kõige hullem on, kui nad kirjutavad eraisikule ette, et too peab omas metsas lageraiet tegema. Pärast peab taimed ostma ja need metsa istutama, samal ajal kui metsas kasvab miljoneid taimi. Neid ei tohi võtta, sest ostmise kohta on paberit vaja.

Need on kurjad seadused, kuri systeem, mis viib tasakaalust välja. Põllumajanduses on see veel kohutavam kui metsas.
 
Ainus asi, mis mind metsaraiega lepitab, on vaarikaväljad ja sarapuud, mis raiesmikele tekivad. Loodus lepitab. Just seepärastki ei tohi inimesi temast eemale peletada.
 
Aga seal, kus on riigimets, ei olegi enam metsa. Seal on korrapärased kraavid ja risuvaalud. Vanasti inimesed korjasid risu ära, said endale kytet, aga nyyd peab see metsa jääma.
 
Ma ei saa aru tulundusmetsa mõistest ja meeletust raiest. Ma ei saa aru, miks tuleb metsa ja rabasse sygavaid kraave kaevata. Miks peab vanad puud ära raiuma?
 
Eestis on yle 6000 mesiniku ja igayhe mesilast lahkub igal aastal yks, kaks või rohkemgi mesilasperet. Paljud neist on määratud hukkumisele, sest metsas ei ole enam vanu õõnsaid puid, kuhu mesilased minna saavad.
 
Tänavu õitsesid saja-aastased pärnad. Ainult põlispuud õitsesidki, sest kylm ei ulatunud sinna kõrgele. Juba sellepärast ka on vanu puid vaja. Nad on mesilaste puud, lindude puud ja neil on metsas veel sada funktsiooni. Iga vana puu on huvitav nagu iga vana inimenegi. Minge metsa ja mõtelge selle peale.

Kui puu saab vanaks, hakatakse meil hirmutama, et ta on vana ja õõnes ja võib inimestele pähe kukkuda. Ykski puu ei kuku kunagi inimesele pähe.
 
Unustage parem raiumine, äri ja raha! Minge metsa ja saage seal terveks!
 
Kohalikud inimesed käigu oma metsades. Võetagu väikesed lapsed ka kaasa, et nemadki näeksid metsa ära. Et oleks rohkem neid, kes kutsuks inimesed lõpuks mõistusele.
 
Olid vennad Voitkad, kes metsas elasid, kangelasteks said nende kinnipyydjad. Kui mina võtaksin end paljajalu ja läheksin pystkotta elama, saadetaks mulle politsei järele uurima, kas ma olen hull. Nii võõraks on mets inimestele jäänud!


Maaleht/Metsaleht