30. põimukuud peeti Tartu Ülikooli raamatukogus konverents «Kultuuriline tolerantsus rahvusvahelises perspektiivis». See oli yks osa Pimedate Ööde Filmifestivali Tartu yritusest tARTuFF, mille ajal näidati Tartu Raekoja platsil ja ylikooli keemiahoone ringauditooriumis suurejoonelist filmiprogrammi, kirjutas Sakals Tiina Sarv.
Konverentsil rääkisid seitsme maa esindajad kultuurikonfliktidega seonduvatest kogemustest ja probleemidest ning võimalusest arendada sallivust.
Mitmete kodu- ja välismaiste esinejate hulgas oli Arizona Ylikooli doktorant Mona Polacca, kes kõneles Ameerika põliselanike tagakiusamisest ja rasketest valiktest, mis seisavad meie kõigi ees.
Kujutage ette, et olete kuueaastane ning mängite koos õdede ja vendade ning naabrilastega hoovis. Siis sõidavad sinna võõrad mehed, haaravad teid kaasa ja viivad teadmata suunas.
Vanemad ja vanavanemad jäävad ahastades järele hyydma, kuid ei saa midagi ette võtta. Teid viiakse mingisse hoonesse, kästakse riided ära võtta ja antakse selga harjumatud karedad rõivad. Jalga peate panema kingad, millega on väga ebamugav käia.
Siis viiakse teid suure laua äärde. Olete hirmunud ja ahastuses ega saa sõnagi aru võõrast keelest, mida teiega räägitakse. Seejärel näitab yks naine liigutustega ette, et tuleb syya.
Sealsamas antakse teile suvaline võõras nimi ja teie vennale hoopis teine, mil pole endisega midagi yhist.
Õhtu on käes ja kõik vägivaldselt kodust kistud lapsed saadetakse magama. Kuigi teil pole voodis magamise harjumust, sunnitakse teid sinna ronima. Kui matroon, kes teid kamandas, toast lahkub, ronite, pisike ja ahastuses, voodist välja ja vajute lõpuks põrandal hirmusegusesse unne.
Sellisele asjade käigule palus kultuurilise tolerantsuse konverentsi kuulajatel mõttes kaasa elada Arizona Ylikooli doktorant ja hopi/havasupai/tewa suguharu liige Mona Polacca, sest just nõnda viidi pikki aastaid indiaani lapsi internaatkoolidesse.
«Isegi tänapäeval on neid, kes peavad seda kogema,» sõnas kõneleja, rõhutades, et nahavärv võib olla kyll erinev, kuid tunded on kõigil inimestel sarnased.
Elujõulised tavad
Kui eurooplased viissada aastat tagasi Ameerika mandrile saabusid, sekkusid nad indiaanlaste kultuuri ja tapsid palju põliselanikke. Suur osa neid, kes ellu jäid, surid tundmatutesse haigustesse või hukkusid orjuses. Siiski on veel praegu yle 660 indiaani suguharu säilitanud oma kombed, keele ja uskumused.
Mona Polacca on veendunud, et rahva kultuuri pysimises tuleb näha pigem edasimineku eeldust kui takistust.
Tema jutu järgi on reservaatides elavad indiaanlased kõige vähem assimileerunud, aga sealgi ähvardavad neid ohud, sest maarderikastesse paikadesse tahetakse rajada kaevandusi. «Nii peamegi käima Kongressis ja oma õigusi meelde tuletama.»
Noor indiaanlane, kes naaseb ylikoolist suguharu juurde, ei suuda joosta, ei oska tantsida ja on kehv jahimees — ta ei kõlba traditsiooniliste mõõdupuude järgi millekski.
Reservaadis elaval indiaanlasel pole Mona Polacca arvates läänelikku haridust vaja.
«Kõik tehnikasaavutused muutuvad tooraine lõppedes peatselt kasutuks. Me ei taha seada ennast sõltuvusse asjadest, mille iga on lyhike. Peame järgima oma kultuuri ja õpetusi, sest just need on meile tähtsad ja aitavad ellu jääda,» oli indiaanlanna veendunud.
Ta rõhutas, et kultuuriline sallivus ongi see, kui inimestele ei suruta peale oma «paremat» kultuuri, vaid lastakse neil elada, nagu nad tahavad, nagu on elanud nende esivanemad.