Näiteks peakaplani peaaegu kohustuslik osa kaitseväe kui mittekirikliku organisatsiooni paraadidel on aga õigustatud kriitikat esile kutsunud igal aastal. Riigitegelaste, sealhulgas nii formaalselt (ristimata jne) kui veendumustelt mitteusklike, näidisosalemine iseseisvuspäeva ja ka jõulujumalateenistusel kuulub pigem veidruste rubriiki. Kuid eks nad käima jäävad, kuni avalik-õiguslik televisioon teenistusest otseylekande teeb. Yhtki võimalikku valijahäält ei tohi ju unustusse jätta.
Põhiseaduslikud vabadused on nautimiseks igayhele täpselt nii, nagu mõistus võtab. Presidendiga on lugu teisiti. Mulle tundub, et Eestis valitseb ysna yksmeelne arusaam selle osas, et kui yldse, siis on symboli väärtusega kõigi ametite hulgas just presidendi oma. Seega, presidendi usulised veendumused on kyll kindlasti rangelt tema isiklik asi, mis pole turul arutamiseks, kuid tema formaalsel usulisel kuuluvusel on ka laiem symboolne tähendus.
See võib olla eksitav – näiteks juhul, kui õigeusklik riigipea käib luterlikel teenistustel (luterlasi ei ole ma õigeusu pyhakodade pinke nyhkimas näinud, kyll aga ateistist ministreid katoliiklikul tseremoonial armulauda ryndamas). See võib olla lausa julgeolekupoliitilise tähendusega – kui mõni president juhtumisi islamiusu avastaks ja võtaks omaks selle fundamentalistlikud veendumused. Kuna president esindab riiki ja kuna tema tegevus on pideva uudisväärtusega, siis kujuneb presidendi igast pyhakojakylastusest kivike Eesti kuvandis.
Siinkohal tuleks selget vahet teha vanadel, pika traditsiooniga rituaalidel (nagu näiteks hymni “jumalasalmi” laulmine) ja uutel riiklikel tavadel, mida me alles iga päev kujundame. Vanad asjad võivad vabalt jääda, nagu nad on. Aga uute loomisel oleks mõistlik arvesse võtta nii yhiskonna hetkemeeleolusid kui ka ennustatavat tulevikku, kas või 50aastast perspektiivi.
Ja sellel horisondil, meeldib see meile või mitte, terendavad ylisuure tõenäosusega mõlema praeguse presidendikandidaadi matused. President Lennart Mere matused on kõigil värskelt meeles ilusate ja perekonna soovil kiriklikena. Ei riik ega kirik sundinud tseremooniat peale. Kui aga võtta toimunust eeskuju ja jäädagi seisukoha juurde, et president saab korraga nii riiklikud kui kiriklikud matused, tekib kohe mõtteainet ikka nendesamade sõnumite ja symbolite osas.
Eesti Päevalehele (31. VIII) antud intervjuus kinnitas Arnold Ryytel: “Kõik meie perekonna toimingud enne sõda olid kiriklikud ja ka pärast sõda, Nõukogude ajal.” Ryytel on ristitud õigeusu kirikus. Toomas Hendrik Ilves on raadiointervjuus hiljuti kinnitanud, et on luteri kirikus ristitud-leeritatud. Kumbki pole ilmselt aktiivselt praktiseeriv usklik. Nagu Toomas Pauli artiklist kõrvalveerul võib lugeda, on luterlaste ja õigeusklike yldarv Eestis samas suurusjärgus, nii et otsest poliitilist võitu pole kummagi uskkonna kaudu tulemas.
Eestlaste omamyydis nähakse roomakatoliiklikku ja hilisemaid protestantlikke kirikuid läänest tulnud võimu tööriistana, õigeusu kirikut aga ida võimu domineerimise symbolina ja tsaaririigi käepikendusena venestamispoliitikas. Paraku teeb ka praegune Venemaa riigivõim eesotsas alatihti kirikus kummardava president Putiniga kõik selleks, et umbusk just vene õigeusu kiriku suhtes endiselt pysiks.
Ilvese luterlikku ärasaatmistalitust Kaarli või kas või Halliste kirikus pole Mere eeskuju põhjal (luterlaste kõrval lõid seal kaasa ka teiste suuremate kristlike konfessioonide juhid) keeruline ette kujutada. Ryytliga on lugu sandim, sest Eesti on ajalooliselt kujunenud idakiriku Konstantinoopoli ja Moskva haru võitluse tallermaaks.
Eestlased käivad valdavalt Konstantinoopoli patriarhi alla, siinsed venelased eelistavad Moskvat. Esimestel on võtta vaid tagasihoidlik ja riiklikuks suuryrituseks sobimatu Pyha Siimeoni kirik Ahtri tänaval, teiste rõõmuks laiutab Toompeal Nevski katedraal, kust presidendi viimsele teekonnale saatmine annaks tervele maailmale eksliku sõnumi, justkui oleks Eesti õigeusklik ja Venemaa mõjusfääri kuuluv idariik. Aga jah, Lossi platsil tuuritavad turistid USAst või Jaapanist usuvad seda ju niikuinii! Ei saa sugugi välistada, et ylejärgmine president võib sootuks maauskne olla…
Matused on ainult näide. Presidendi valimiste kontekstis tasub yldisemalt läbi mõelda, kui palju ja milliste põhjendustega me sekulaarses riigis oma riiklikke rituaale usuelust laenatud komponentidega koormame ja mis sellest kõigest välja võib kukkuda.