Mis meist saab? Nii kysib Agnes, blond pea Gabrieli syles. Ei tea, vastab Gabriel. Suudlus kauni liivakivimyyri varjus veel kestab, kui kaamera liigub irvitavale meestejõugule, kes kehastamas Ivo Schenkenbergi sõdalasi.
Meeletu häving. Šokk! ytleb loodusgiid Lea Saar, kui vaatab yle neid 1969. aasta suvel Taevaskoja Emalätte koopa juures filmitud «Viimse reliikvia» kaadreid, kirjutas Juhani Pütsepp Postimehes.
Väike Taevaskoda on nelja aastakymnega tundmatuseni muutunud. Vaid lepapuu, mille vastu armastajad toetusid, pysib pysti, ymberringi on devoni seinad liivaks varisenud.
Muutuste põhjuseks peab Taevaskoja matkaradadel kaheksa aastat teejuhina töötanud Saar inimtegevust.
«Võtame siis ka ämbrid ja kyhvlid kaasa, lapsed saavad liivaga mängida,» andis yhe lasteringi juhataja teada, kui ta Lea Saarega mullu suvel ekskursiooni kokku leppis.
Saar vastas, et Taevaskoda ei ole 400 miljoni aasta vanune liivakast ja kyhvleid ei tohi kaasa võtta. «Väga paljud tulevad siia kui lihtsalt ilusasse kohta ega tea, mis ajalugu sel paigal on. Nad mõtlevad, et see on lihtsalt yks org ja mägi.»
Oodata miljon aastat
Kõige probleemsemaks kohaks matkarajal peabki Saar seda Väikese Taevaskoja koobast, kust voolab välja veerohke Emalätte allikas. «Mujal liivakivile nii ligi ei pääse, vesi on ees, aga Emalätte juures pääseb ning seal kraabitakse liiva laiali, nii et tuiskab,» kirjeldab Saar.
Ahja jõe kallaste liivakivid kujunesid geoloogide hinnangul rohkem kui 350 miljoni aasta eest.
Siis voolasid meist põhja poolt, nyydse Skandinaavia kohal paiknenud muistsetest Kaledoonia mäestikest lõuna poole võimsad jõed. Nad suubusid Lõuna-Eesti kohal lainetanud madalasse merre, kirjutab Hendrik Relve ajakirjas Loodus 2005. aastal ilmunud artiklis «Aeg tiksub Ahja taevaskodade kasuks».
Ahja jõgi on aastatuhandeid jätkanud oma kujuritööd, jätkab Relve. «Võib ette kujutada, et ykskord kauges tulevikus on nyydsete paarikymnemeetriste taevaskodade asemel yyratud, mitmesaja meetri kõrgused liivakivijärsakud. Vaatepilt läheneks siis oma mõjukuselt Colorado jõe Suure kanjoni omale. Kui vaid loodus Ahja jõele selleks sobivaid tingimusi annaks. Eelkõige muidugi aega, nii mõned miljonid aastad.»
Miks ei võiks siis inimeste trampimist ja uuristamist lubada, kui loodus aja jooksul niikuinii kallast kukutab!?
«Looduse tehtavale mina kätt ette ei paneks, seda aga, mis tuleb inimese poolt, suunaksin kyll,» ytleb Hendrik Relve. «Tuleb ehitada tõkkeid ja käsipuid, mis suunaksid käijate taldu.»
Iga kalju räägib loo
Tõkkepuid ja piirdeid on Taevaskojale rajatud, samas on neid ka välja kisutud ning jõkke loobitud. Meie esivanematele oli looduse selline risustamine võõras.
Veel 17. sajandil olid eestlased valmis oma pyhade jõgede puutumatuse eest surma minema.
Kui Sõmerpalu mõisnik laskis Võhandu ylemjooksule (Pyhajõele) 1640. aastal veski ehitada, lõhkusid talupojad selle, pidades veski ehitust jõe ryvetamiseks ning põua ja ikalduse põhjuseks. Pyhajõe sõjaks kutsutud vastuhakust on kirjutanud jutustuse Aino Kallas («Pyha jõe kättemaks»).
RMK Kiidjärve-Kooraste puhkeala juhataja Ain Erik peab hoolimatu suhtumise tekkepõhjuseks globaliseerumist: «Vanasti elasid inimesed yhe paiga peal ning see paik oli neile pyha.»
Folklorist Mall Hiiemäe meelest on RMK matkarajatised tehtud kylastajaile ja kohalikku inimest ei ole arvesse võetud. «Kohasuhe on matkaradu ehitades unustatud. Ahja jõe mailt yleskirjutatud lugude rohkus näitab, kui tihe oli seal rahva seos oma elukohaga. Taevaskojad on nagu kirikud, tekitavad ylevust.»
«Bussid muudkui tulevad ja on inimestest tulvil. Mõned Lõuna-Eesti kaunimad paigad on osutunud nii suureks publikumagnetiks, et loodus ei suuda enam masside huvi välja kannatada,» kirjutas Villu Päärt Postimehes aasta tagasi.
«Inimesed tulevad seltskondade kaupa, aga kui paljudel neist on tõsisem huvi?» kysib Lea Saar. «Kodunt kaasa võetud olmemuresid arutada ja lõket teha ei pruugi tingimata Eesti kõige ilusamates paikades.»
Ain Eriku sõnul läks tänavune suvi tema juhitaval puhkealal metsamineku keelu tõttu rahulikumalt, Kooraste piknikukohas põletati siiski ära kemmerg.
Maikuust alates käib Kiidjärve-Kooraste puhkealal ringi loodusvaht, kelle ylesanne on lõhkujaid korrale kutsuda. Peetakse plaane, kuidas matkajaid kõige käidavamatest kohtadest ka mujale suunata.
«Kui soovid ilusat paika alles hoida, ära pane seda kella kylge,» märgib Mall Hiiemäe ja tuletab meelde, kuidas risustati Muraka raba äärne Varessaare metsavahikoht, kui selle kohta ilmus raamat «Tee vaikusesse».
Taastaks kärestiku?
Akste sipelgariik ning Piusa koopad on juba kylastajatele suletud.
Kas RMK peaks ka Taevaskojalt taanduma, välja tõmbama kõik viidad ja tõkked, viima ära kõik prygikastid ja kemmergud?
Kas peaks õhku laskma elektrijaama paisu, taastama Saesaare kärestiku ja ehitama kilomeetri kaugusele vaateplatvormi, kust huvilised saaksid pilku heita Eesti pyhadele paikadele?
«Ei, see ei lähe läbi ja sel pole mõtet,» ytleb Ain Erik. «Mahalastud tamm on hirmus vaatepilt. Kui see elektrijaama temp on juba tehtud, olgu siis ilus paisjärv.»
Ka ei pea Erik vajalikuks Emalätet turistide eest sulgeda. «Viimaseid varinguid ei ole taevaskodades põhjustanud kylastajad. Inimene peab saama pyha platsi peale.»
Neil ajul, kui Taevaskoja kallastel kappasid «Viimse reliikvia» ratsanikud, veetis sealmail yksildasi tunde teoloog ja poeet Uku Masing.
1967–1970 valmis tal luulekogu «Kurtes Taevaskoja varisevat kallast», mida kommenteerijad on nimetanud raskemeelsuse päevikuks luuletaja subjektiivselt vaevarikkast eluperioodist.
Masing kirjutas reedel, 13. oktoobril 1967:
«Yrgoru selgadel udu yll ja vajuva päikese vaikus, kauaks?
Pimedas ärkab Röövlimäelt tuul. Taevaskoja kohinasse kustub kuu. See, kes kirjul teel kergemeelselt kõnnib tooma vett, kordab haldjanime kyll, aga nii endale videvikku hoida ei tänagi mõista »
---------
Hoolimise defitsiit
Iga vähegi vaatamist väärt koht on meil tõstetud orbiidile.
Milleks aga iga mäe otsa vaatetorn, igasse rabasse laudtee ja kõikidesse kaunitesse paikadesse puhkekoht, kui nende rajajad ja kasutajad ei suuda vaatamisväärset hoida!
Enamik neist, kellele olen tutvustanud loodust, on olnud väga toredad matkakaaslased. Kuid nagu sageli juhtub – silma ja meelde jääb negatiivne suhtumine ning käitumine.
Oleme sunnitud betoneerima matkarajal prygikastide jalgu, aga ka see ei aita: ikkagi leidus tuhande hulgas inimene, kes virutas prygikasti koos selle betoonjalaga jõkke.
Siltide peal on kirjas: ära viska prygi maha ja kasuta puid säästlikult. Aga need, kes lõhuvad, ei loe neid silte.
Matkaradade sildid seisavad ka väga kaugel sellest, mida loodus meie esivanematele on tähendanud. Nemad kartsid looduse seaduste vastu eksida, sest usuti, et halvale tasutakse halvaga.
Tänapäeval, kui suur osa rahvastikust elab linnades, neist tarkustest enam ei hoolita.
Lea Saar,
loodusejuht
Kui Taevaskojale löödi nuga selga
Igal aastal suve hakul, jaanipäeval, kogunes kohalik rahvas traditsiooni kohaselt Suurde Taevaskotta, et selles looduse templis kauneima aastaaja saabumist pyhitseda.
Jõevaimule toodi ohvreid, põllule ja karjale paluti sigivust. Ahja jõest kõrguvad iidsed kaljud koos vastaskaldal laiuva lageda orulammiga olid rahva silmis tõelisteks pyhakodadeks – taevaskodadeks, mis inimkätest puutumatutena põlvest põlve edasi anti.
/---/
Väikese Taevaskoja kaljust pool kilomeetrit ylesvoolu kohises Eesti suurim ja kauneim kärestik Saesaare.
Saesaare kärestiku äärde istuma jäädes võis kuulama jääda hallipäise kärestiku juttu. Vesi kohises suuri rändrahne yletades ja Saesaare saarel seisid vaikides vanad kuused. Niiviisi võis kärestiku kaldal tundide viisi istuda ja silme eest lasta kõik need aastamiljonid, mis kujundanud jõeorgu.
Siis sai aga teatavaks, et Saesaarde ehitatakse hydroelektrijaam.
Raiuti maha mets yrgoru lammil, lõhkeaine abil rajati koht tammile, korjati kivid kärestikust – 28. detsembril 1952 hakkas jaam andma voolu.
Kärestik toodi ohvriks lyhinägelikele majanduslikele kaalutlustele.
Peale majanduslike hyvede on aga veel teisi väärtusi, mis on vajalikud inimese eluks. Ka neile tuleb mõelda, kui on yles kerkinud looduse ymbermuutmise plaanid.
Erik Kumari raamatust «Ahja jõe yrgorg»