Vepsa kultuuri kirjeldav tõsielufilm “Elavalt maetud” esilinastub 11. porikuud kell 17 Eesti Keele Instituudis (Roosikrantsi 6, III korus Tallinn). Filmi algmaterjal on yles võetud kunagises kloostrikylas D´azarvis (Jašozero) 10218. (2005) aasta heinakuus, teatab ETV.

ETVs valminud kirjeldavat filmi raamib Põhja-Venemaal laialt tuntud muistend „endamatjate tšuudide“ kohta. Seda on vepslased kõnelnud paiguti ka iseendi kohta. Feliks Oinasele toetudes võiks legendi algupära pidada ka õigeuskliku impeeriumi koloniaaltegevuse õigustuseks „vaimupimedate paganate“ hävitamisele.

D´azarvi viimane põlismaalane Maria Anisimova meenutab tingimatu  ausameelsusega nõukogude korra esimestel aastakymnetel toimunud ulatuslikku topoklasmi (kohaliku kultuuriruumi kahjustamist) ja sellele järgnenud etnotsiidi (rahvahävingut).

Oma jõuliselt eetiliste hoiakute ning pärimussidusa maailmavaatega osutub Maria paikkondliku mälu suurepäraseks hoidjaks. Maria ema oli vepslane Vehrutšeist ja isa pooleldi venelane Kušlegast (veps. Kus’selga). Maria pagižeb vepsa keelt tönkamisi, sest paar-kolm aastakymmet selle vaegkasutust on muutnud kõnelemise vaevaliseks.

Siin laante rypes elunevad aga ka järve-, sauna-, maja- ja metshaldjad ja käivad kalmulised. Kui saunas, laudas või järve ääres põhjendamatult käratseda või tylitseda, siis võib see kaasa tuua haldjarahva kättemaksu – keegi kas upub, eksib, lõpeb mõni loom või mõni maja hävib kahjutules. Üle kõige pelgab Maria aga äikseilma. Siis katab ta kinni aknad ja peeglid ning peidab ära terariistad.

Maria argiellu kuuluvad ka pyhakud – Neitsi Maarja, Nikolai Imetegija ning kohalik kaitsepyhak Iona Jašozerskii. Kahjuks oli need esiemade poolt pärandatud hinnalised puule maalitud ikoonid temalt äsja röövinud jõuk munkadena esinenud vargaid.

Maria on vägev unenägija ja -tõlgendaja. Pärast oma mehe lahkumist nägi ta abikaasat unes pea kõigil neljakymnel ööl. Kadunuke liigub kuue nädala vältel veel oma endistel radadel – kalavetel, õuel ja isegi kodutares. Maria on näinud ka mitmeid endeunesid – muuseas sellest, kuidas kyla jääb kunagi täiesti inimtyhjaks...

Filmi lõpetab kombekohane itkemine ning lahkunu mälestamine D´azarvi uuemal kylakalmistul, kuhu filmi peategelane mattis hiljuti mehe. Tegelikkuses kestis esitus yle poole tunni, ent filmi jõudis pingestatud ja sugestiivsetest itkulauludest vaid kolme minuti jagu valitud lõike.

Filmi tegid Madis Arukask ja Taisto Kalevi Raudalainen, režissöör on Maarika Lauri.

Maavalla Koda