Mõtleja ja kirjamees Hasso krull arutleb Sirbis Lev Tolstoi eeskujul põlevkivi röövkaevandamise yle.
“Laia wälja keskel, kõrge kiwi myyriga ymber piiratud, seisab rauawalamise wabrik oma ilmlõpmata suitsewa korstnate, ragisewa ahelate, sulamise ahjude, juurdeweo raudteega ja wabriku tööliste ja ylewaataja elumajadega.
Wabrikus, kui ka tema kaewandustes kihawad töölised kui sipelgad; nemad on enam kui sada arssinat maa all pimedates, niisketes, kitsastes, iga silmapilk kokkulangeda ähwardawates käikudes. Õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni lõhuwad nad seal ärtsi. Teised jälle weawad wagunite peal ärtsi, ehk metallirikast sawi yleswinnamise augu juurde, ajawad tyhjad wagunid tagasi, täidawad nad täis ja nii edasi 12-14 tundi päewas – terwe nädal otsa.
Nii töötatakse kaewandustes.”
Sellise kirjeldusega algab yks 1908. aastane Võrus kirjastatud brošyyr “Kas tõesti nii olema peab?”. Tegu on ilmselt Lev Tolstoi samanimelise teksti veidi lyhendatud tõlkega. Järgnevalt vaatleb Tolstoi hulga piltlike näidete varal omaaegset Venemaa elu, omandi ja maksupoliitika kysimusi, viimaks ka ristikusku ja jõuab lõpuks lihtsale ja selgele järeldusele: “Seda hirmsat mõistuse ja tundmuste wastu käiwat elu waadeldes, kysisin ma eneselt: Kas tõesti nii olema peab? Ja kostus, mis ma leidsin, on: ei pea!”
Samasugune kostus hakkas peas kumisema ka siis, kui võisime jälgida septembri lõpus Probo Koala nimelise myrgilaevaga toimunud syndmusi Paldiskis. Nagu ajalehtedest lugeda, oli tegemist tankeriga, mille omanik asub Kreekas ja finantspeakorter Hollandis, mida rendib yhe Šveitsi ettevõtte Londoni haru ja mis sõidab Vene madrustega Panama lipu all. Niisiis oli jälgede segamine teostatud kõrgtasemel. Nagu sellistel puhkudel ikka, pyydis meie keskkonnaministeerium esialgu vältida igasugust kokkupuudet tekkinud probleemiga. Õnnetus hoiti ära ainult tänu Greenpeace’i võitlejatele, kes Eesti kodanike elu ja tervist kaitstes ei hoolinud piirivalvest ega meediast ning kellest viimaks saidki loo ainukesed kangelased. Ometi pole Probo Koala meie ainuke keskkonnamure. Otsekui kirves ripub meie pea kohal põlevkivikaevanduste ähvardus, neid haldavad Eesti Energia ja AS Merko. Sain asjast selge pildi 20. septembril NO-teatris korraldatud konverentsil ja võtan kuuldu siin lyhidalt kokku.
Eestis on kaua toodetud elektrit primitiivse tehnoloogiaga, kus ei kasutata seadmete jahutusel vabanevat soojusenergiat kytteks, vaid see lastakse lihtsalt merre. Niisugust pillavat majandamist õigustatakse väitega, et meil on käepärast palju põlevkivi, mis tuleb lihtsalt maa seest välja tuua. Põlevkivi kaevandamist on Põhja-Eestis järk-järgult suurendatud, hävitatud terveid kylasid. Tulevikuplaanid on aga tunduvalt avaramad, nii et Sõmeru ja Maidla valdade maakaardilt kadumine on alles tagasihoidlik algus. Pärast kaevandamise lõpetamist pidavat laastatud alad “metsastuma”: nojah, fotodel oli näha, kuidas tumedate seisvate veekogude vahel võrsub hallidel killustikuhunnikutel mingi võsa. Tõsi kyll, põhjavesi enne järgmist jääaega ei taastu, ja keegi ei tea täpselt ka seda, kuidas tekkiv myrgine kõrb mõjutab ylejäänud Eesti põhjaveevarusid. Samal ajal vajab põlevkivitööstus ise kogu aeg puhast vett oma jäätmete väljapesemiseks, neelates juba praegu neli korda rohkem vett kui muud Eesti tarbijad kokku! Lisada tuleb veel, et laiendamise tegelik tagamõte on hoopis põlevkiviõli tootmine, mille kõrval elektrienergia roll jääks tulevikus ysna marginaalseks. Kogu sellest enesetapjalikust projektist oleks Eesti Vabariigil seega umbes sama palju rõõmu kui Eesti NSV-l oli Dvigateli sõjatehasest.
Tolstoi meelest olid piisavalt õudsed juba rauavabriku ilmlõpmata suitsevad korstnad ja ragisevad ahelad. Kuid tänapäeval on tööstuse võimsus võrratult suurem ning asi palju karmim. Yhel heal päeval võime Eestis lihtsalt janusse surra. Ja seda eimillegi nimel, sest põlevkiviõli pole Eestis sugugi hädavajalik ja elektrienergiat saab toota hoopis nupukamalt. Aeg-ajalt vilksatav fraas, et taastuvenergia olevat “alles lapsekingades”, on ju lihtsalt vale. Kogu see tehnoloogia on olemas ja mitmel pool äragi proovitud. Tuleb meelde, kuidas veel kymmekond aastat tagasi Eestis kritiseeriti “Tiigrihyppe” kava, sest meil polnud veel piisavalt arvuteid ja Interneti-yhendusi! Energeetiliseks tiigrihyppeks on vaja vaid reaalseid investeeringuid, mis on meile täiesti jõukohased ja ka poliitiliselt perspektiivikad.
Rohelise Erakonna algatusgrupp kogub praegu allkirju sellekohasele pöördumisele aadressil roheline.erakond.ee. Kuna aeg-ajalt kysitakse ka, kuidas ähvardava ohu vastu tõhusamalt võidelda, võib siinkohal viidata Probo Koala juhtumile ja soovitada: järgige Greenpeace’i eeskuju, nii palju kui võimalik. Ja kysimusele, kas meie maa, põhjavesi ja loodus ikka tuleb põlevkivitootmisega ära lagastada, vastakem veel kord Lev Tolstoi sõnadega: “Ei ole seda vaja, ei pea seda olema, ja ei saa olema!”