Santa Fe on parim paik, kust alustada tutvust põlise Ameerika kultuuriga, ytles USA endine välisminister Madeleine Albright intervjuus Eesti Päevalehele.
“Indiaanikultuuril on tulevikku, seda võime näha siin, Santa Fes, mis on parim paik, kust otsida Ameerika ajaloo algust – põlisameeriklasi,” nentis Albright, kes viibis New Mexico osariigi pealinnas oma raamatut ja demokraate kiitval ringreisil.
Georgetowni ylikooli diplomaatiaprofessor Albright lisas, et viimasel ajal teatakse Ameerikat liiga palju sõdade tõttu. “See peab lõppema. Ameerikat on vaja tunda meie kultuuri pärast!”
Igal varahommikul koguneb sadakond eri suguharude indiaanlast Santa Fe peaväljaku Plaza äärde. Tõusevad käed, et tõmmata potist välja loos. Õnnelik saab märgi ja võib päev läbi Plaza veerel oma käsitööd myya. Myygikohti on 60, soovijaid tihti enam.
Indiaani käsitööturg on töötanud 80 aastat. “Mu isa Don Crespin myys siin ehteid, nyyd mina. Ka ehete valmistamist õpetas isa.” Nii räägib Santo Domingo indiaanipueblos elav Ellouise Padilla. Ta käsitööde hõbe on kaunistatud kividega. “Mis, 200 dollarit?” ahastab daam, kaaludes pihus hõbekäevõru. Ellouise näitab suurt kivitykki: “Sellest lõikame imeõhukesi liiste, lihvime ja lõikame jälle.” Ameeriklanna arvab, et selle eest polegi 200 dollarit palju.
Paraku piirduvad nii mitmete kylaliste kui ka Santa Fe elanike lähikontaktid indiaanlastega vaid suveniiriostuga. “Kas kellelgi on indiaanlasest sõber?” Vaikus. “Või sõber, kellel on indiaanlasest sõber?” Vaikus. Selline arutelu käis yhes Sanat Fe eramus, rääkijateks valged. Tõdeti: kuigi New Mexicos asuvad kõrvuti ameeriklased, hispaanlased, mehhiklased ja indiaanlased, on igayhel oma suhtlusringkonnad.
Toode või kulgemine
“Me ei saa kunagi yksteist lõpuni mõista, mõtleme liiga erinevalt,” ytleb põlisameeriklasest arhitektuuriprofessor Rina Swentzell. “Kui valgeid ameeriklasi huvitab toode, mida myya, siis indiaanlased peavad tähtsamaks protsessi. Me mõistame, et kõigel on algus ja lõpp. Meil pole õigust ringkäiku katkestada.”
Need vähesed, kes võivad väita, et põlisameeriklased mõistavad neid peaaegu täielikult, on indiaanikunsti uurimiskeskuse töötajad. Keskuse fondides on 11 000 indiaanlaste käsitööeset, mida avalikult ei näidata. On juhtunud, et poeg leiab isa tehtud keraamilise poti, mille olemas-olust tal aimugi polnud.