Soome-ugri rahvad on kui üks suur puu, millel paarkümmend haru. Imeline on see puu, sest need harud erinevad yksteisest suuresti. On elujõulisemaid ja hapramaid. Kui ungarlaste ja soomlaste jagu meie yrgpuus on aukartustäratav, siis teiste hõimuvendade osa yhispuus jääb tagasihoidlikumaks, kirjutab Virumaa Teataja oma juhtkirjas.
Seda põhjusel, et nende elujõudu on kammitsenud yhe teise võimsa puu vari. Soome-ugri hõimud on laulev ja tantsiv rahvas. Ungarlaste tantsulust ja eestlaste lauluhääl on paljudele maailma rahvastele teatud-tuntud. Kuid nendes tantsudes ja lauludes kajastub kõikide meie hõimurahvaste kunagise yhise tee algus. Sest enne, kui rahvakildudeks hargnesime, oli yks tyvi. Ja enne seda olid juured. Seepärast käimegi hõimurahvastena kordamööda yksteisel kylas.
Sugulasrahvaste saadikud liiguvad sel nädalal mööda Eestit, tantsivad ja laulavad ja vaatavad, kui toredasti me siin elame. Paljuski tuletab kogu see ettevõtmine meelde XIX saj Inglismaad, kui asumaadest maoore ja aborigeene tsirkusesse esinema veeti ning nemad, silmad kui tõllarattad peas, uudistasid rongi ja kraanat. Paljus suhtumegi oma eksootilistesse idasugulastesse kui tsirkusekarudesse. Yleolevalt. Tunnistamata endale, et selline suhtumine annab märku alaväärsuskompleksist, mida põeme arenenud lääneriikide suhtes.
Eestlastel, kes varem olid hõimurahvastega ysna samamoodi impeeriumi surve all, on nyyd oma riik ja vaba sõna. Nyyd oleme meie need, kel on võimalik tunda andmisrõõmu: kutsuda vennasrahvaid kylla, käia ise, tõlkida nende kirjandust, olla toeks.
Nagu ytleb aastakymneid hõimuasja ajanud Arvo Valton: neile on see väga suur tugi, kui nende luule jõuab tõlgete kaudu eestlasteni. Sest oma keeles kirjandust välja anda on enam kui raske. Kui meie võtame loomulikult, et meil ilmub praegu kymme eestikeelset raamatut päevas, siis komi keeles ilmub kymme raamatut aastas. Kui meie suunasime kord pilgud Soome ja Ungari poole, siis nyyd on meie kord olla yks kantse, millele toetub soomeugrilaste iseendaks jäämine.