Tarvastu valla vällä pantu Hendrik Adamsoni murde-luulepreemje sai sii aaste suur mulgi kirjamiis Nikolai Baturin ajakirja «Looming» augustinumbren ilmunu luuletuste iist, mille yhine päälkiri olli «Elukillu».
Kigepäält käidi Elme surnuaian Adamsoni avva man. Pääle sedä panti mälestustahvel mahajäetu Lõve koolimaja seina pääle. Adamson olli sääl raasike aiga õpetejess.
Edesi läits pidu Kärstnan. Säält om kirjamiis perit ja pikka aiga sääl tyyd tennu.
Kige suurembe yllätuse teije tillike koolilaits Sanna-Leenu, kes luges Adamsoni luuletust «Ärä ytle», jusku oless esi selle sissi sattunu.
Nikolai Baturin om tegelikult Adamsonile pyhendet luulevõistluse mõtte aastit tagasi esi vällä paknu. «Hendrik Adamson om Juhan Liivi ja Ernst Enno kõrvan yits suurembit Eesti luuletejit yldse,» ytel Baturin. «Nemä tundseve rahva miilt ja enge ja es lahjende oma luulet võõrluulege.»
Baturin ytel, et ehkki temä vahepääl 15 aastet murdeluulet es kirjute, kasut ta mulgi murret sõski oma suurte romaane man kah. «Ku raamatun olli vaja tuvva sissi näitess mõnda araabia murrakut, sõs mia tei sedä julgelt mulgi keelen. Ja peris äste kukkus vällä, nii et ää, ku sa araablane ei ole ja kodumurrakit tunned.»
Adamsoni murdeluulevõistluse kohta arvas Baturin, et edespidi oless vaja sellest rohkemb täädä anda, kasute näitess internetti. Sest murdeluulet kirjutedes pirla rohkemb ku kunagi varemb, aga osavõtjit olli siikõrd vähävõitu ja nuuri piaaigu es ole.