Hiied on eestlaste pyhakojad. Kui kirikud on meie pyhakojaks olnud aastasadu, siis hiied ilmselt aastatuhandeid. Vähemasti selle ajani, kui neid hakati laastama, sest ehitusmaterjali vajasid mõisad, hiljem juba ka tööstus. Nii sajanditetagune laevaehitus kui ka klaasitööstus ja hiljem juba plahvatuslikult kasvanud muu majandustegevus, kirjutab Virumaa Teataja juhtkiri.
Paraku pyyab osa meist laastata veel neid riismeid, mis kunagistest põlishiitest järele jäänud, kuid saamahimulises Eestis on säilinud ka kainet mõistust ja hiite kaitseks astutakse välja.
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, on öelnud luuletaja Juhan Liiv. Õnneks leidub neid kodanikumissiooniga eestlasi, kes soovivad oma rahva minevikku mäletada.
Samas ei ole päris kindel, kas pyhapaiku on kõige parem säilitada igasuguse ehitus- ja hooldustegevuse keelamisega. Kui Ebavere mäel on suusarajad ning matkarajad, mis on kenasti korda tehtud, liiguvad ju ka inimesed seal looduses meelsasti. Kui kõik ära keelata, vajub paik aegapidi unustusse.
Pigem tuleks rohkem esivanemate kultuurist rääkida, käia lastega pyhapaiku kylastamas, kas või mööda loodusradu. Mõned puutumatud hiied aga võiksid siiski jääda kui kultuuripärandid.
See, et hiitest ja muudest pyhapaikadest koostatakse andmebaas, kus kirjas kõik nende kohta, on vahva. On ju hea, kui meie lapsed ja lapselapsed teavad, kuidas iidsetel aegadel elati. Kui yks inimene leiab lohutust jumalast, teine sõpradest, siis kolmas ehk puudest ja kividest.
Jumala, kellesse uskuda, valib igayks endale ise. Yks neist võib ju olla emake loodus. Hiied on osake sellest. Austame oma esivanemate uskumusi. Ja pyyame alles hoida, mida veel hoida annab, mis sellest, et hiie tähendus on muutunud. Puid kallistada meeldib eestlasele ikka.