Hallid lehmad, mustad lambad ja kirjud kuked võivad kanda aastasadade taguste koduloomade geene. Need loomad olid vähenõudlikud ja aitasid inimestel yle elada raskeid aegu, kirjutas Virumaa Teatajas Eevi Kuht.
Väike-Maarja valla kylade elanikud, kes loomi kasvatavad, on heaks tuttavaks saanud rõõmsameelse noore naise Annika Michelsoniga. Viimane tunneb suurt huvi lehmade, lammaste ja teiste loomade vastu, kes oma välimuselt meenutavad põliseid loomatõuge. Näiteks hallid lehmad, maalambad, kirjud kuked ja paljud teised.
Vanu tõuge meenutavaid loomi on ta yles leidnud Eestimaal ringi sõites või tuttavate soovituste järgi.
Annika Michelson on soomerootslanna, õppinud põllumajandusgeograafiks Kopenhaageni ylikoolis. Ta on õppejõud Soomes, Häme rakenduslikus kõrgkoolis Mustialas.
Eestiga, täpsemalt Kiltsiga seovad Annikat peresidemed, sealt on pärit ta abikaasa Madis. “Meil on Kiltsis onn, mida me jõudumööda korda teeme,” põhjendab 10aastase Einari ja viieaastase Ilmari ema sagedast viibimist sealkandis. Lisaks õpetamisele Soome kõrgkoolis töötab ta suure osa oma ajast arvuti taga Tallinna korteris.
Ylearetatud loomad
Millest on tingitud noore põllumajandusteadlase nii suur huvi põliste koduloomade vastu? “Praegu on selgeid märke, et meie koduloomad on yle aretatud,” vastab Annika Michelson. “Põliste koduloomade ja taimede säilitamine on riigikaitseline asi. Igal riigil peaks olema oma varu, kust häda korral hakata uuesti aretama,” põhjendab ta.
“Looma omadused, mis praegu pole majanduslikult tasuvad, võivad viiekymne aasta pärast olla hädavajalikud.” Eesti teadlased on Michelsoni sõnul selles kysimuses võrdlemisi leige suhtumisega. Eestis toetatakse kyll maakarja, eesti hobuse ja eesti raskeveohobuse kasvatajaid, samuti on Eestimaa Looduse Fond (ELF) algatanud projekti “Maalamba kui põlisväärtuse säilitamine Eestis”. Seda rahastab UNESCO.
“Potentsiaalsete maalammaste tuvastamiseks korraldati mitmes Eestis piirkonnas seitse ekspeditsiooni, mille käigus võeti vereproovid rohkem kui 200 lambalt,” rääkis ELF projektijuht Kaia Lepik. Maalammaste tuvastamiseks tehti geeniuuringuid Soome põllumajandusuuringute keskuses.
Annika Michelsoni sõnul tuleks põlised populatsioonid säilitada, mitte neid aretada. “Vanad loomatõud kujunesid pikkade aastasadade jooksul inimeste vajaduse ja loodusliku valiku kohaselt. Nii kujunesid ka erineva villatyybiga lambad. Arhailisemad neist on kahekihilise villaga, näiteks Kihnu maalammas, kelle villast kooti algselt viikingilaevade purjeriietki,” selgitab ta. Osa jäärasid ja uttesid on olnud sarvilised.
Eesti Maalambayhing on norralaste, rootslaste, inglaste ja soomlaste õhutusel otsinud Läänemereäärsetele põlistele lambatõugudele sarnasemaid loomi. “Just mahajäänumates põllumajanduspiirkondades võib põliseid loomatõuge leida,” on kogenud Annika Michelson.
Lääne-Virumaal on Annika Michelson leidnud põlistõugude esindajaina hallid lehmad, maalambad, kanad, põhjala tumedad mesilased. “Arvan, et on olemas veel mingi järg päitsikutyypi lehmast ja põlisest ehk värvilisest kitsest, aga ma pole veel jõudnud ajapuudusel neid uurida,” tunnistas ta.
Kylainimesed, kel sellised vanamoodi loomad kodus, ei oska arvata, et neil võib olla mingi seos ammu peetud koduloomadega.
Väike-Maarja valla Taarahiie talu pidajad Tiia ja Eugen Sikov peavad väikest lypsikarja. Nende karjamaal näeb mustade, punaste ja mitut värvi kirjude lehmade kõrval ka kahte halli. “Ostsime need, sest meile nad meeldisid,” ytles Tiia Sikov. Annika Michelson peab halle lehmi välimuse põhjal seotuks eesti maatõuga.
Leebe iseloomuga
Talulaudas saab fotograaf yles võtta ka halli pulli. Lõas pull väga kurja nägu peremees Eugen Sikovile ei näidanud, aga sarvi pihku võtta ka ei lubanud. Annika Michelson arutleb, et omal ajal kasutati veotöödel rahuliku loomuga halli karva härgasid. “Hallid veised tunduvad olevat ka leebe olekuga,” on ta märganud.
Väike-Maarja vallas yhes talus leidis põliste koduloomade otsija ka suure punasekirju kuke, sellise, mida vanasti kanakarjas peeti. Michelson nimetab teda aabitsakukeks. Tõepoolest, just niisugune kukk aabitsate kaanel seisabki.
Siiski rõhutab otsija, et Lääne-Virumaalt leitud koduloomad pole geneetiliselt uuritud, aga tõenäoliselt nad on vana tõugu. Ta kiidab põliste loomatõugude omadusi: “Nad tegutsevad omal viisil, näiteks maatõugu utt juhib oma karja metsa sööma. Soomes läks kyytselglehm perenaisele tuppa järele, sest viimane ajas naabrinaisega juttu ega tulnud teda lypsma.”
Põlist tõugu loomadel olevat hulk häid omadusi: oskavad kaitsta oma järglasi, poegivad probleemideta, taluvad hästi kohalikku ilmastikku, kasutavad hästi ära looduses leiduva toidu.
“Mul endal on kolm maalammast, ka on mul põlised põhjala mesilased,” ytleb Annika Michelson lõpetuseks.