USA seaduste kohaselt võib iga suguharu ise otsustada, kuidas oma keelt kaitsta. Mingeid kohustusi põliskeelte kaitseks pole ei riigil ega osariikidel.
Ameerika indiaanlaste elu on lakkamatu võitlus olemasolu, keele ja kultuuri eest, tunnistab Santa Fe indiaanikunsti ja -kultuuri muuseumi haridusprogrammide juht Joyce Begay-Foss.
“On hämmastav, kui vähe teab Ameerika meist, indiaanlastest,” ütleb navaho hõimu kuuluv daam. “Inimesed tulid mu rahvariideid ja ehteid näppima ning küsima, kas tõesti olengi elus indiaanlane...” Begay-Fossi tumedatest silmadest paistab kurbus. Ometi on Ameerika suurim, 300 000 liikmega navaho indiaanihõim üks väheeid suguharusid, kelle keelt kasutatakse aktiivselt nii omavahel suheldes kui ka meedias.
155 ohustatud keelt USA-s
“Kui Kolumbus saabus Ameerikasse, rääkisid siinsed põliselanikud ligi kuutsada eri keelt, praeguseks on jäänud 175, millest 155 on ülimalt ohustatud,” ütleb korea-jaapani päritolu Inee Yang Slaughter. Kogedes, kui raske on oma keelt hoida, sai temast üks põliskeelte instituudi asutajaid. “Mu jalad valutavad põlvili palumisest,” nendib ta täna, rääkides instituudi finants-olukorrast. Siiski loodab Slaughter mõne aasta jooksul jõuda miljonidollarilise eelarveni, mis tähendab, et instituudi tegevust hakatakse tõsiselt võtma.
“Mina ei suuda igale hõimuliikmele tema emakeelt õpetada, aga püüame leida võimalusi ja tehnilisi vahendeid, et põliskeelte kandjad saaksid omavahel teadmisi vahetada. Ja teadmisi on keelekaitseks vaja palju. Alates kas või iga keele õpetamise metoodikast kuni kirjapanekuks vajalike märkideni,” jätkab ta. Esimesi tõsiseltvõetavaid tulemusi indiaani keelte kaitsel loodab instituut kogeda viie aasta pärast.
Enamikul indiaani keeltel puudub kirjalik kuju. Selle loomine käib peaasjalikult inglise keele vahendusel. “Navahod ja hopid on õnnelikud, sest meie keeltes töötavad ka raadiojaamad. Emakeelne räpp või ülekanne pesapalliturniirilt on võimalus panna noori rohkem emakeelest huvituma,” nendib Joyce Begay-Foss.
Keelekaitset ohustab ka paljude indiaanlaste veendumus, et nende keel pole mõeldud võõrastele kõrvadele ega ka üleskirjutamiseks ega lindistamiseks. “Mu ema ütles, et ärgu ma õpetagu valgetele oma keelt, sest nad kirjutavad selle paberile ning lõikavad terviklikust keelest tükid välja,” räägib tewa hõimu kuuluv, Santa Clara pueblos sündinud Rina Swentzell. “Ütlesin emale, et kui me oma keelt teistele ei tutvusta, siis sureb see välja,” meenutab Swentzell. “Ema aga vastas, et kui loodus on nii määranud, siis las sureb, aga keelest ei saa tükki välja lõigata, keel on tervik nagu looduski koos sünni, elu ja surmaga.” Praegu räägib tewa keelt alla 1000 inimese. Kokku on USA-s üle 560 ametlikult tunnustatud suguharu, kuhu kuulub ligi 3 miljonit põlisameeriklast.
Professor hävitas folkloorikogu
* Professor Barre Toelken elas aastaid navaho indiaanlaste juures ja lindistas nende pärimusi. Siis aga palusid indiaanlased tal salvestised hävitada, sest nende uskumuste järgi ei tohi surnute hääli säilitada. Toelken nõustus.
* “Kuigi on palju vastuväiteid, usun, et ta talitas õigesti, sest meie õiguse järgi kuuluvad pärimused nende kandjatele, järelikult navahodele,” nendib USA kongressi raamatukogu rahvakultuuri arhiivi direktor Michael Taft.