Kyllap meenub tähelepanelikule lugejale mõne kuu tagune ärev teade sellest, et Varbola linnuses, mida rahvasuus tuntakse Jaanilinna nime all, leidis aset vallivaring, kirjutas Nädalises Ülle Tamla.
Kuigi kõnealune syndmus oli oma ulatuselt ysna tagasihoidlik (1985-1988 arheoloogide poolt lahti kaevatud ja seejärel kohe taasttaud läänepoolse väravakäigu seintesse asetatud palkide pehkimise tõttu vajus kokku u. 1,5 m pikkune ja meetri kõrgune myyrilõik) ning ei toonud endaga kaasa inimestele ega ka riikliku kaitse all olevale arheoloogiamälestisele suuremat häda, jõudis ebameeldiva sisuga uuudis kiiresti yle maakonna piiride: seda kommenteeriti peaaegu kõigis Eesti raadiokanalites ja laiema levikuga ajalehtedes.
Ilmselt võimendas juhtunut veelgi asjaolu, et Varbola linnuse puhul on tegemist mitte ainult Eesti, vaid kogu Läänemere idakalda yhe suurema ja võimsama muinasaja lõpuajast pärit kaitserajatisega, millest on tänaseks saanud ylimenukas huviväärsus ja koht, kus peetakse eriti suviti yha rahvarohkemaks muutuvaid yritusi.
Nyyd, kus mitu nädalat kestnud töö tulemusel sai kõnealune varing kõrvaldatud, on paras hetk edastada Varbolast häid uudiseid. Yhtlasi pakub lõpuni taastatud väravakäigu värske välimus meeldiva võimaluse põgusaks tagasivaateks sellest, kuidas toimus sama koha lahtikaevamine ning vaatamisväärsuseks kujundamine ligemale kakskymmend aastat tagasi.
Linnaväravat otsimas
Just niisuguse pealkirjaga artikkel ilmus 1986. aasta Eesti Looduse septembrinumbris, kus tookord Varbolas arheoloogilist uurimisreisi juhatanud Evald Tõnisson ja teda assisteerinud Ü. Tamla andsid ylevaate linnuse läänepoolse väravakäigu ja sellega liituvate osade lahtikaevamisest.
Kuigi kaevamised polnud artikli ilmumiseks veel päriselt lõppenud (kahel järgmisel aastal keskenduti taastamistööde lõpetamisele ja käigust väljapoole jääva nõlva uurimisele, kus pealevarisenud materjali all tuli nähtavale rohkeid põlemisjäänuseid sisaldav kiht; leidude suur hulk ja nende koostis andis tunnistust, et tegemist võis olla hoonestatud elutsooniga; yllatavalt palju saadi siit metallitööle, eriti pronksivalule osutavaid sulatustiiglite tykke), olid käigu põhikontuurid juba selgunud ning saadud teatav ettekujutus sellest, milline nägi välja pääs Eesti võimsamasse muinaslinna.
Aasta varem, kui uurimisreisis osalenud kaevajate tuumiku moodustasid lavakunstikateedri XIII lennu poisid, nyydseks näitlejate, lavastajate ja teatrijuhtidena kuulsust kogunud Andres Noormets, Andres Dvinjaninov, Rain Simmul, Dajan Ahmet jt, oli tehtud algust ka väravakäigu restaureerimisega: uuesti oli yles laotud käiku varisenud põhjapoolne kivimyyr, millest oma algses asendis oli säilinud vaid alumine kivikord; metsast olid välja valitud ka sobiva läbimõõduga (30-40 cm jämedused) kuivanud okaspuud, enamasti kuused, saetud need paraja pikkusega juppideks ja asetatud kohtadesse, kus kunagi olid paiknenud väravakäiku toestanud palgid.
Põhiliselt paeplaatidest ja yksnes kuivmyyrina, st ilma kive siduva mördita laotud mahuka ringvalliga Varbola linnusel on olnud kolm väravakäiku: neist yks põhja-, teine ida- ja kolmas läänekyljel. Miks siis valiti arheoloogilisteks uuringuteks just viimatinimetatu?
Toonase valiku määras läbinisti proosaline asjaolu: see oli ainus, mida ei kasutatud kaevamiste ajal linnusesse pääsemiseks. Pealegi oli põhjapoolne käik ja eriti selle kaarjalt piki valli kulgev osa kasvanud sedavõrd tihedasse võssa, et sealse käigu olemasolu tekitas uurijais teatavaid kõhklusi (nyyd, kus vall on rägast ja võsast puhas, pole toonastel kõhklustel enam mingit alust!).
Selleks, et saada aimu läänepoolse väravakäigu ja sellega liituvate osade ehitusviisist, tuli kõigepealt eemaldada omaaegset sissepääsu kattev rusukiht. Rusu kõige pealmine osa koosnes vallilt libamisi varisenud kividest, ent selle alla jääv kivilasu andis tunnistust pigem tahtlikust lõhkumisest. Otsustades kivide vahelt leitud kolme myndi dateeringu põhjal, oli lõhkumine aset leidnud 14. sajandil. See dateering sobib kokku ka arvamusega, et Varbola Jaanilinn oli yks neist kahest Harjumaa linnusest, mida Liivimaa noorema riimkroonika järgi kasutati veel Jyriöö ylestõusu ajal. On usutav, et kindluse kaitsevõime hävitamiseks aeti just samal ajal kinni mitte ainult väravad, vaid ka linnuseõuel paiknev 14 m sygavune kaev.
Pärast rusukihi väljatõstmist hakkas selguma, et risti läbi valli linnuse välisnõlvalt õuele kulgev käik on olnud otsekui tunnel, mille mõlemas seinas on paiknenud jämedad postid. Enamasti asetsesid need kohakuti ja olid pysti pandud just samal moel, nagu tehakse seda tänini – postiauku kiilutud kividega.
Samas selgus, et 2,2–2,4 m laiuse väravakäigu seinad ehitati kolmes etapis – kõigepealt oli laotud kompaktne kivimyyr, seejärel asetatud paika seda toestavad postid ning lõpuks laotud palkide vahele sisemised myyriosad.
Kuna käigu põhjas oli purunenud kiviklibu seas ka lamedaid ja pealispinnalt mõnevõrra siledaks kulunud suuremaid paeplaate, oletati, et nii käigu põhi kui ka sinna suunduv tee võis olla kui mitte terves pikkuses, siis vähemalt osaliselt sillutatud.
Arheoloogiliste kaevamistega samal ajal toimunud väravakäigu renoveerimisel otsustati säilitada algsest myyrilaost nii palju kui vähegi võimalik. Nii õnnestus käigu lõunapoolses, paremini säilinud seinas säilitada kive 1,2–1,3 m kõrguseni, ehkki suurem osa võimsatest paeplaatidest oli tugevasti tuld saanud ja seetõttu muutunud ysna hapraks.
Kui käigu algse laiuse ja pikkuse (ligi 10 m) osas pakkus kaevamine ammendava vastuse, siis kõrguse kohta jäi kysimus lahtiseks. Võis vaid oletada, et arvestades linnuse valliehitust (ringvall) ja seda, et kaitsjad pidid saama sellel takistuseta liikuda, pidid väravakäigud olema pealt kinnised ja ehitatud nii, et sealt pääses läbi mitte ainult jala, vaid ka ratsa.
Ilmselt olid vallile ehitatud ka tornid, millest mõned võisid paikneda kas käikude kõrval või koguni nende peal, kust jälgiti ymbrust ja eriti piki valli väravakäikudesse suubuvaid teid.
Yllatavaks ja vähemalt Eesti ehitusarheoloogia kontekstis erakordseks leiuks võib pidada valli väliskyljele pöörduvas käiguesises väljapuhastatud 0,7–0,8 m kõrgust paeplaatidest laotud astangut. Tuleb arvata, et astangule toetus omal ajal mingi sillataoline, võimalik, et koguni ylestõstetav rajatis.
See, kus asus käigus värav ja kas neid oli yks või mitu, jäi samuti lõpuni lahendamata. Kõige tõenäolisemaks väravakohaks peeti paika, kus mõlemas käiguseinas on olnud kõrvuti kaks võimsat palki. Just seal oli säilinud muistsetest postidest ka söetykke, millest tehtud radioaktiivse sysiniku (14C) analyysitulemused osutasid vanusele 845±35 aastat.
Arvestades dendrokronoloogilist parandust, langes palkide vanus aastatesse 1160–1260. Käigu dateerimisele aitas kaasa ka kahe hõbemyndi leidmine. Neist yks avastati postiaugust ja teine lõunapoolse kyljemyyri põhjast ning mõlemad olid Ojamaal Visbys 1220/30–1260/70 vermitud rahad. Arvestades myntide vanust ja radiosysiniku dateeringut, on usutav, et väravakäik rajati ajavahemikus 1230–1260.
See dateering ei klapi kyll hästi kokku Henriku Liivimaa kroonikast tuleneva arvamusega, et siinsed alad alistati sakslaste ja taanlaste võimule 1220ndail aastail. Pigem kõneleb see võimalusest, et võimas Varbola linnus pysis edasi pikemat aega ja selle kaitseehitisi koguni täiendati ka pärast muistse vabadusvõitluse seniarvatavat lõppu.
Varingu kõrvaldamine ja väravakäigu noorendamine 2006. aasta sygisel
Varbola linnuseväravas sel suvel toimunud varing näitas, et muistse kantsi võimsad vallid vajasid kindlustavat kätt pidevalt. Pole muidugi teada, kui tihti tuli sajandeid tagasi välja vahetada puitosi, sh väravakäiku toestanud palke. Niisamuti puudub ettekujutus sellest, kas palkide pikemaajaliseks säilitamiseks võidi kasutada ka mingit looduslikku nippi.
2006. aasta sygisel võtsid väravakäigu varingu eemaldamise, palkide asendamise ja myyride uuesti ylesladumise enda hooleks linnuse praegused valdajad Riigimetsa Majandamise Keskusest.
Vastavalt seadusele tehti seda kõike arheoloogi juhendamisel ja maakonna muinsuskaitse inspektori järelevalvel. Kuna kohale tulnud arheoloogil oli omast käest võtta ka varasem kogemus, peeti silmas, et uuendatud väravakäik sarnaneks võimalikult sellega, mida sai näha siis, kui see eelmisel korral taastati.
Siinjuures ongi paslik tänada Tanel Ehrpaisi, Mati Gubinskit, Arvo Metsist ja Niina Tompi, kes arvestasid nõuandeid ja võtsid enda kanda restaureerimistöö põhiraskuse. Tehtud töö tulemus on igati korralik ja pakub silmarõõmu mitte ainult selle tegijaile, vaid kyllap ka linnuse kylastajaile. Õppetund, mille loodetavasti viimane varing ja selle kõrvaldamine andis, seisneb tõdemuses, et puit pole igikestev: Varbolas oleks tulnud väravakäigu palgid vahetada välja juba mõni aasta tagasi.
Pilt: Estonica, Varbola linnuse väravakoht.