Olõ-i kokkohoitminõ, ku saastahallist saastakaardiga saasta ostat, kirotas Uma Lehes Ilvese Aapo, kirä- ja muusigamiis!
Mullõ ku kirä- ja keeletundligulõ inemisele paistus, et «öko» om jälle sõna. Õkvalt sääne, nigu kiäki läkastas vai öök.
Siso vai tähendüs om tuul ökotamisõl muidoki illos. Tuu piäsi sõs tähendämä säänest elämist, et hinnäst ja tõisi väegä täüs ei öögi. Tuu kraamiga, mis elämisest egä päiv üle jääs ja sõs suurõ raha iist kohegi silmä alt är veetäs.
A kavva sa jõvvat saastamarketiten sõta pitä, ku egä tikutops kah kipõstõ kilekotti pakitas? Vaivalt kongi naatas sullõ inämb heeringät eelädse aolehe sisse käkmä.
Ja ku arvada, et näütüses vanapaprõst kott olõsi naftakeemiäst luudusõsõbraligumb, sõs ma pelgä, et Võhandu jõõ võtt kõgõ rohkõmb öökmä tuu öko, et Räpinä paprõvabrik tälle kõikaig makulatuuri sisse puut, et tuust, mis sõgla pääle alalõ jääs, vahtsõt papõrd kokko mätsi.
Ja võta kinni, kas tuu om öko, ku saastamarketiten müvväs ullimbalõ rahvalõ vorsti, midä tetäs sojapudist ja jahvatõduist kanakuntõst. Ütelt puult olõsi kuntõ man tegemist niiüteldä matõrjaalõ peräkeisildä ärtarvitamisõ printsiibiga, kuigi inemise vast es pidänü pinisüüki nutsutama. A tõõsõlt puult tulõ tuu imelik vällämaa plögä, midä sojas kutsutas, kostki naftaga kohalõ vitä. Ökotaminõ om väegä mitmõ otsaga asi.
Tuust om veidükene esiki kõnõldu, et näütüses biodiisli tegemises või sama pall’o naftat är palla, ku perän tuu rapsipendsuga sõita saasi. Naa as’a tulõ umbõ kimmäle läbi märki ja arota ja teedä anda, et lihtsä inemise kah midägi arvo ja kassu saasi.
Näütüses ma saa-i kuigi arvo, määnest kassu saasi Meremäe ja Obinitsa inemise tuust, ku ärimehe sääl dolokivvi lahkma nakkasõ. Kas tuu om hää, ku mäe sisse mulk lahotas, massinidõga jõrratas, kõmistõdas ja vett tsolgitas – ei tiiä...
A tuu om tõõnõ asi, tegeligult ma pidi kirotama tuust, kuis ma ütspäiv Põlva liina trehvsi, kon oll’ loomuligu eloviisi näütämise mess (ma es taha tuud ö-sõnna kirota) päälkiräga «Rohelisem elu». Vähämbält ma looda, et järgmädsel kõrral om tuu sündmüse päälkiri umakeeline, mitte sissetuud kraamist – miä tuu eesti kiil muud om? – tettü.
Klaasi Urmas egäl juhul lupas, et tuust rohilidsõ elo näütämisest ja oppamisõst saa kimmäs kommõ, et taa kasus viil ja kolis hinnäst süküskuuhtõ, et vällän kah saasi palki rako, lastu lüvvä ja muud säänest tetä. Tuu om hää mõtõ, tuud tulõ kittä.
Inemiisile tulõ vaihõpääl kasvai tuud miilde tulõta, et seo olõ-i määnegi kokkohoitminõ, ku sa saastahallist saastakaardiga saasta ostat. A ku sa esi tiit uma pelmeeni, sõs om selge, et tiiät, midä süüt ja et om hää ja aigu jääs kah tuu jaos veidemb, et laskõ televiisoril umma pääd ullivuudi tsolgiga üle valla. Ja esiki tuud tulõ miilde tulõta, et mesi om hää. Mesi, mitte tuu makus vällämaa plögä, midä suurõn poodin müvväs. Ja et langa saa esi värmi siiniga ja esi tsäihaina koëada. Kasvai tuud oll’ väegä huvitav kaia, määnest pudi ärvisadust kraamist tetä saa ja mis tuust edesi saa.
Muidoki veidükene nall’a tekk’ tuu luudusõ hoitminõ, ku kait tuud autojorro, mis kultuurikeskusõ iin kõndmist segäsi, a tõõsõlt puult tuu näüdäs’, et inemise tegeligult väegä tahasi teedä, kuismuudu elo säädi, et latsilatsilõ tsolkmalda vett ja murro alalõ jääsi.
Sõbõr Lõbo Ragner kõrvaltarõst – timä om palkmajamiis ja -uurja – soovit’ egält puult tuu jälle öko-sõna är jättä. Las om lihtsäle niimuudu, et ehitüs om ehitüs ja süük om süük, ku naa loomuligult ja latsi takast varastamalda tettü omma.
Küprogist karpõ pistüaamisõ, jahvadõdust plastmassist ja püsümise kihvtest söögi kotsilõ om üts tõõnõ sõna, a tuud toimõndaja vast ei lupa siiä kirota.