Yleolev suhtumine säästliku looduskasutuse reeglitest kinnipidamisse torkab praegu eriti silma metsade majandamises. See on andnud ja annab edaspidigi tagasilööke meie elukvaliteedis, kirjutas Sakalas Lembitu Tarang.
Rahvapärimuses peeti puid ja metsa pyhaks, tänu sellele kujunesid reeglid metsa kasvatamisel, iseäranis raiumisel.
Kehtis kirjutamata seadus, et metsast võib võtta ainult sellist puud, mida parasjagu tarvis. Kytusetarbe rahuldas hagu, majapidamise kohta valmistati mitusada kubu.
Aeg on oluline
Ehituseks ning laudsepa- ja tisleritöödeks raiuti tarbepuitu kindlal ajal, kusjuures tähtsad olid puu asupaik metsas ning tema välised tunnused ja kõla. Reeglitest kinnipidamine pidi tagama puidu kõrge kvaliteedi ja ilmastikule vastupidavuse. See oli just tähtis palkseinte, ukse- ja aknalengide, sarikate ning muude välisõhuga kokku puutuvate ehitusdetailide puhul.
Vaatame, mida ytlevad selle kohta kättesaadavad kirjalikud allikad ning rahvapärimus.
Kuidas valiti ehituspuitu?
Juba renessansiajal teati, et kvaliteetpuitu ei valita metsatyki lääneservast, sest seal on puu kõige halvem. See on kiiva tõmbunud, kaldub murduma, sisaldab rohkem maltspuitu kui mujal ning ka mädanikku on seal rohkem. Eriti sobimatu on lääneservast võtta mööblipuitu.
Metsa lõunaservas on puud paremad, kuid soojas kasvanuna on need kuivavõitu ja ebayhtlase kvaliteediga. Metsa kylmades osades, põhja ja ida pool, säilitavad puud rohkem toitaineid, neis on niiskus paremini jagunenud, nad on paremini kypsenud ning neis on vähem maltspuitu.
Parima kvaliteediga on puud metsatyki idaservas. Nii et mööbli, akende ja uste valmistamiseks tuleb puitu varuda sealt või metsa keskelt.
Ka Põhjamaadest on paarisaja aasta taguseid andmeid ehituspuidu kvaliteedi uurimise kohta. Nenditakse, et puud, mis kasvavad metsa või mäe põhjakyljel, on tavaliselt sirgemad ning nende puit on tihedam, peenem, raskem ja kõvem kui lõunakyljel kasvavatel puudel. On oldud arvamusel, et puu põhjapoolne kylg on kõige kõvem. Nii soovitati see ära märgistada ja panna palkhoone ehitamisel väljapoole.
Kõik vanad ehituskäsiraamatud määravad ehituspuu minimaalseks vanuseks 140—200 aastat.
Parimad männid kasvavad lahjas nõmmemullas. Nii tekib aeglaselt kasvanud tiheda syyga puit. Kõige kvaliteetsemad kuused sirguvad aga sooserval.
Puud, millest valitakse kvaliteetpuitu, peavad kasvama kylg kylje kõrval, et tyvi oleks oksteta ja tihe. Keeritsjat tyve ei saa pidada heaks ei puusepatöödel ega ehitusel.
Puu peab olema kyps, mis tähendab seda, et kasv on juba peaaegu peatunud ehk viimased aastarõngad peavad olema võimalikult kitsad.
Männi korralikkus on näha selle toorest ladvast ja paksust korbast. Sellest kõrgemal on hea puu koor kollane ja võrkjalt täis õhukesi lipendavaid kooreribasid.
Hea kuusk on terve, ilma vaigujooksuta ning selle alumised, tihedas metsas kuivanud oksad ripuvad peaaegu otse alla.
Kui puu on langetatud, kontrollitakse selle kvaliteeti lähemalt. Selleks soovitatakse kirvesilmaga lyya puu yhte otsa. Kui samal ajal teises otsas, kõrv vastu puud, kuulata ning hääl on selge ja kajab hästi, on see märk, et puu on suurepärane ja terve. Mida vähem on kaja ja mida sumedam on hääl, seda rohkem vigu puus on.
Niisugune kuulamine nõuab kogemusi, kuid asjatundja võib hääle järgi määrata ka kasvava puu headust.
Kaja helitugevus ja kvaliteet sõltuvad ilmastikust ja pinnasest. Seda tõendab resonants- ehk kõlapuit, mida saadakse kindlatest kohtadest ja mida kasutatakse muusikariistade valmistamiseks.
Soome kogemuse järgi on heas puistus kõrgeima kvaliteediga puid umbes yks sajast.
Juba antiikajal teati, et tarbepuiduks tuleb okaspuud langetada talvel ja lehtpuud sygise algul. Lehtpuud jäetakse laasimata, et lehestik aurustaks puust yleliigse vee.
Millal ehituspuu langetati?
Rootsis tehtud koormuskatsete tulemusena selgus XIX sajandi lõpul, et detsembris enne talvist pööripäeva langetatud männi palk on selgelt tugevam kui jaanuaris või veebruaris langetatul. Samuti võitis detsembris langetatud puit kuusteist aastat kestnud mädanikule vastupidavuse katses veebruaris langetatu.
Vana arusaama järgi on talvel raiutud puit vastupidavam seetõttu, et mahlad tyves on miinimumis ja puit on kuivem. Tegelikult on puu niiskusesisaldus talvel isegi kõrgem kui suvel. See-eest on seeni ahvatlevaid lahustuvaid toitaineid, vabu suhkruid, puidus talvel vähem ja tärklist, mis on seentele mitteomastatav, rohkem.
Talvisel ajal langetatud puu paremat mädanikule vastupidavust on täheldatud nyydisaegseteski katsetes. Talvel ei liigu ka putukad, kes levitavad seeneeoseid. Seeneeoseid on yldse õhus vähem ja nad ei hakka kasvama.
Kuidas kuivatati tarbepuu?
Tugeva ja hea mööbli ning igikestvate aknaraamide ja välisvoodrilaudade saamiseks tuli hoolikalt valitud ja langetatud puu õigel viisil kuivatada, sellest sõltus umbes pool puidu vastupidavusest.
Et saada puitu, mis ei praguneks, tuli langetatud tarbepuud kõigepealt osaliselt koorida. See aeglustas kuivamist. Alles poolkuiv palk kooriti täielikult või tahuti kahelt poolt ja laoti kuiva kohta virna, et tuul vahele pääseks.
Umbes poole aasta pärast tuli palgid ymber laduda, nii et alumised pooled pöörati yles- ja sisemised väljapoole. Sedasi pidid palgid seisma vähemalt kaks aastat. Seejärel saeti need plankudeks või laudadeks, mis pidid veel omakorda mitu kuud soojas ruumis kuivama.
Parim puusepapuit saadi niisuguse mitmeaastase hoidmisega, kusjuures kõvad lehtpuud, nagu tamm, saar ja jalakas, pidid parima kvaliteedi saavutamiseks seisma kauem, kuni kaheksa aastat, pehmed lehtpuud, nagu kask, lepp ja pärn, ning okaspuud vähem.
Tuli tähele panna, et puit ei oleks ka liiga kuiv, eriti kokkusobitamisel. Kui niiskus on täiesti haihtunud, ei ole puit enam kõlblik.
Treimiseks ettenähtud puu pandi enne kuivatamist kolmekymneks päevaks vee alla või sõnniku sisse. Samuti arvati, et puu kuivab yhtlasemalt, kui tal on latv allapoole.
Millal puid raiuti?
Nii tarbe- kui kyttepuid on alati muretsetud talvel. Tööks on eelistatud yldiselt detsembrit ja jaanuari, mil puu pidavat olema surnud ja kuivema puiduga.
Baltimaade varaseimas põllumajanduse käsiraamatus «Stratagema oeconomicum », mis ilmus 1688. aastal, piiratakse puuraiumise aega ainult detsembri ja jaanuariga. XVIII sajandil määravad juba ametlikud eeskirjad puude langetamise varatalvele, sest pärastpoole jäävat sygava lume tõttu pikad kännud.
Silmas ei peetud mitte yksnes raieaega. Puu kvaliteedi huvides jälgiti hoolega näiteks Kuu faase ja tuule suunda. Kujutleti, et noorkuu ajal kõik kasvab ja areneb, vana kuu ajal aga kahaneb ja sureb. Usuti, et puu on elav olevus ja tal on hing, ning seetõttu tuli talle austust osutada. Teinekord ei kõlvanud isegi see, et sulane puu raiub, seda pidi tegema peremees.
Tarbepuud, eriti anuma- ja mööblimaterjaliks, tuli raiuda vana kuu kõval ajal, okaspuud ehituspuuks aga noore kuu kõval ajal. Erandina võis tarbelehtpuud raiuda suvel, kuid siis tuli need jätta laasimata kuni lehtede täieliku kuivamiseni. Häda korral suvel raiutud kuusepalk tuli kohe koorida.
Kõvade ja pehmete aegade määramisel yksmeelt ei olnud. Kõige sagedamini paigutati vana kuu kuiv aeg kuu viimase veerandi ning noore kuu kuiv aeg kuu esimese veerandi lõppu. Märgitakse ka, et aasta kõige kõvemad ajad on kyynlakuul. Põletuspuudki andvat siis lõigatult rohkem sysi. Aasta kõige pehmemad ajad on lõikuskuul. Sel ajal lõigatakse võsa, siis ei aja see võsusid.
Praktikas on tähele pandud, et õigel ajal kraavikallastelt raiutud võsa kasvab järgneval kahel-kolmel aastal tõesti mõnevõrra aeglasemalt. See tuleneb asjaolust, et sygiskylmade saabumiseks ei ole noored võrsed puitunud, need hävinevad vastu talve ja hulk kasvuenergiat läheb kaotsi.
Raieaegade kohta on mitmeid arvamusi.
Järvamaal leiti, et maja palgid ei lähe siis mädanema, kui need jõulude ja nääride vahel raiutakse. Harjumaal teati, et kui puid sel ajal raiuda, tuleb suvel hunt karja. Kanepis oldi kindel, et kõige kuivem aeg on siis, kui kyynlakuu on kolme päeva vanune: sel ajal raiutud põletuspuugi annab valusama leegi. Kõikjal arvati, et vääral ajal raiutud puit läheb koitama, imab sisse niiskust ja pehkib, omandades inetu värvuse.
Kuu faaside kõrval piirasid puude langetamise aja valikut tuule ja langetamise suund. Enamasti eelistati puu langetada ida ja põhja poole ning ida-, põhja- või loodetuulega. See pidi andma puidule erilise tugevuse ja hoidma seda koitamise eest.
Meie naabrid soomlased arvasid, et pärast tugevat tuult või tormi ei tohi tarbepuud raiuda enne kahte nädalat, sest sel ajal on puu syy lõtv.
Huvitav on see, et mõeldi ka metsauuendusele.
Lehtpuud on soovitatud raiuda kyttepuuks, mille säilivusajal pole tähtsust, noorkuu ajal, et soodustada kändude võsumist ja yldse noore metsa kasvu. Arvati ka, et hästi lõhenev puu saadakse, kui see langetada piki tuult.
Usus tehtud töö on tulemuslik
Paljusid sääraseid uskumusi võib pidada narruseks. Aastaaegadel ja Kuul võib ju elusolenditele, teiste seas ka puudele mingisugune mõju olla. Tuule suuna mõju puu kvaliteedile raie ajal ei leia aga tõenäoliselt iialgi tõestust. Selles on arvatavasti sama palju tõde kui Põltsamaa kihelkonnast yles kirjutatud rahvapärimuses «Kui kännu ots karvaseks jääb, tuleb vanapagan sinna oma perset sygama».
Yks on kindel: usus ja veendumuses tehtud töö on tulemuslikum.
Vaadates puithoonete seinapalke, aknalenge ja sarikaid, mis on kahjustamata säilinud sada aastat ja kauemgi, või imetledes vana talumööbli seotiste kindlust, tuleb paratamatult tõdeda, et traditsioonides on oma iva.
Kes iidset tarkust usub, see langetagu tarbepuu veebruari kõval ajal otse põhja- või idatuule sisse ning tehku känd siledaks.
Jõudu tööle!
KUU KÕVAD AJAD
Kuigi kõvade ja pehmete aegade määramine on paikkonniti erinev, annan yhe enam levinud arvestuse tuleva talve kohta.
Niisiis talvised noore kuu kõvad ajad on 24.—31. novembrini, 24.—29. detsembrini, 23.—29. jaanuarini ning 20.—26. veebruarini. Vana kuu kõvad ajad on 9.—15. novembrini, 9.—14. detsembrini, 23.—29. jaanuarini ning 20.—26. veebruarini.
Pika ja kylma talve korral võib raiuda veel 6. ja 12. märtsi vahel ning saada kvaliteetset mööblipuitu. Kõige pehmem aeg on augusti teine dekaad, siis on parim aeg võsa raiuda.