Setud armastavad öelda, et neil on kõige demokraatlikumalt valitud kuningas maailmas. Kandidaadid võtavad ritta ja valijad seisavad nende ette rivvi. Kelle pooldajate rivi on pikim, sellest saab kuningas, kirjutas Postimehes Urve Alas.

Kas Setumaa kuningas on ainuke maailmas, keda nii demokraatlikult valitakse?

Pean seda valimisviisi heaks setu tarkuse näiteks.

Kuningat valides pidavat rahva tahtes väljenduma Peko tahe. Kas Peko on muistne kuningas või setude jumal?

Peko on vanas setu kultuurikihistuses (aga ka märksa laiematel hõimualadel Karjalast ersa-mokša aladeni) põlluviljakusjumal. Setu liikumise tegelane Paulopriit Voolaine koos suurlaulik Anne Vabarnaga andsid talle muistse Setu kuninga rolli.

Setu kuningriigipäevadel see kinnistus – rahvas hakkas valima Kuninga maapealset asemikku – ylemsootskat, kelle kaudu muistne Peko ilmutab oma tahet. Niimoodi otse rahva poolt valitud saada on suur au.

Peko käsud on pigem sõbralikud kui käskivad – yhes neist on öeldud, et võid soovitada, kuid mitte sundida.

Piirirahvana on setu elanud eestlaste ja venelastega kõrvuti kylades. On austanud enda ja teiste kultuuri. Oma kultuuri on hoitud ja hoitakse.

Setumaal on praegu 13. kuningriik. Kuidas käib ajaarvamine, kas räägite «kolmeteistkymnenda kuningriigi ajal» või «aastal 2006»?

Setude elu käib vana kalendri järgi. Peetakse õigeusupyhi, riigipyhi, setu pyhi, aga ka tänapäeva pyhi. Naljaga pooleks võidakse meelde tuletada ka mõnd Nõukogude aja pyhameest: setu meestelaulukooril Liinatsuraq on repertuaaris yks vanaaegne Uusvada mehe tehtud laul «Lenin tarka talupoega, teie kullatsõ kolhoosi...».

Kuidas kuningriik kuninga synnipäeva peab?

Vanemad inimesed on rääkinud, et Setumaal synnipäevi ei tähistatud. Olulised perepyhad olid pulmad, ristsed ja matused. Vähemalt 300 aastat peetakse simunapäeval (28. okt – toim) Lindora laata. See on Setumaa ja Võrumaa piiril asuv metsakyla, kuhu meie kandi rahvas kokku käib. Sõbrad ja tuttavad tulevad laadalt mu juurde Obinitsa ja galeriis Hal’as Kunn jätkub kontsert ning pidu.

Mina mäletan teid kunstnikuna, vahepeal jõudsite restaureerimisega tegeleda, Hispaanias flamenkot õppida, Merimetsa tugikeskuses kunstikabinetti juhatada, Obinitsa koolis õpetada... Kuidas sai kunstnikust kuningas?

Valimise teel 2003. aastal. Olin Setumaale synnikylla tagasi jõudnud ja sain Pekolt vastutusrikka ylesande.

Otsustasite Tallinnas kõik sinnapaika jätta ja Setumaale esivanemate tallu naasta. Kas see oli seotud Peko käsuga õnnelikult elada?

Tänapäeval on linnas lihtsam elada kui maal: kõik on kobaras koos – töökoht, transport, supermarketid... Samuti ummikud, saastatud õhk, vesi, toit; myra – igayhe vaba valik. Rahaga makstakse igasugu taluvuspiire kinni, samas on hästi näha, kuidas suur raha võib inimesi hullutada, pahatihti tehakse suure rahaga eriti suuri rumalusi – TV ja ajakirjandus jõuab valgustada sellest vaid väikest osa.

Tundub, et suure rahaga tehtud inimkonna lollused on suuremad kui suure rahaga tehtud heateod?! Millest on kahju.

Eks õnn ole väga isiklik, suhtumisest ja mõtetest tulenev pidevalt kulgev protsess. Kindlasti on see mõjutatud paigavaimust, «juurtest» ja kollektiivsest mälust, mis võib mõnel avaldumismomendil olla vägagi ehmatav. Mis meie maa inimesed ajaloo jooksul kõik läbi on pidanud elama. Igale ajastule antakse oma katsumused. Meiegi ajale on miskit lähenemas.

Linnaminek toimus järsku – pärast Vastseliina keskkooli Tallinna õppima. Setumaale tagasitulek toimus tasapisi – järjest enam kodukylas, suvel setu kirmastel (traditsioonilised kylapeod – toim), loodus ja inimesed. Yhel hetkel olin jällegi kodus.

Olete väga mitmekylgne: kunstnik ja kunstikorraldaja – Obinitsa vanasse sovhoosikeskusesse tegite galerii Hal’as Kunn (roheline konn – toim), näitleja – «Taarkas» mängisite Siimaski Seenkat, muusik ja laulja – osalete ansamblis Lõkõriq. Kas ylemsootska, Setu kuningas ongi pigem kultuuriline kui poliitiline ametikoht?

Ylemsootska viib Peko tahet ellu oma kutsumuse ja oma oskuste kaudu.

Muuseas, Obinitsa ajalugu ei hakka kolhoosiajaga, siin on elatud mitu tuhat aastat. Maja, kus asub galerii Hal’as Kunn, ehitas 1920ndatel ettevõtlik setu Ivan Kalju. Majas oli pood ja kohaliku seltsielu keskus. Maja hyyti Obinitsa aknaks. Nõukogude võim tuuseldas pere laiali.

Ansambel Lõkõriq tõlgib muu hulgas Nick Cave’i laule setu keelde. Mis teid selle laululoojaga seob? Need laulud on ysna depressiivsed ja vahel ka surma poole kaldu.

Nick Cave’i laule on me repertuaaris kaks, muide, mõlemale ballaadile on vaste nii eesti kui ka setu regilaulus – «Mehetapja Maie» ja «Toomalaul».

Lõkõrite repertuaaris on laule romansist räpini ja regilaulust joiuni, yle 50.

Arvan, et me liigume rahvalaulude ja oma lugude esituste suunas. Meie seltskonnas on ju nii geniaalsed loojad: Aapo Ilves, Merca, Kauksi Ülle, Kalla Urmas.

Kuidas suhtub kuningas presidenti? Kas alluvuslikult või kui võrdsesse?

Tegude järgi ikka.

Millised mured on Setumaal kõige põletavamad?

Meremäe valda kavandatav dolokivi kaevandus ähvardab rikkuda veerežiimi. Aga veest algab elu!

Muinasjuttudes kuningad vahel lubavad mõne vajaliku vidina eest pool kuningriiki. Kas setudel on pool kuningriiki või on poolitatud kuningriik? Kas te oma piiritagustesse valdustesse pääsete?

Eks seal oli mängus hirm, saamahimu ja tugevama õigus – sellised yldlevinud vidinad. Aga maailm liigub piiride kadumise suunas. See võib juhtuda varem, kui me arvame.

Arvamus

Peeter Laurits

kunstnik

«Ausus» kirjutatakse hiina keeles kahe piltkirja märgi, «inimese» ja «sõna» abil. Aus inimene seisab oma sõna kõrval. Setud valivad omale kuningat nii, et seisavad ise oma kandidaadi kõrvale. Avalik otsedemokraatia, nagu näha, töötab. Setude kuningaks ei saa kunagi kolhoosiesimees, plaanikomitee tropp ega pangaröövel.

Koos luuletajast naisega on Evar rajanud setukeelse ajakirja Peko Helü, kultuurikeskuse, rynnanud avalikult metsavargaid ja poliitilisi kaabakaid ning saavutanud Setumaale rahvusvahelise tunnustuse.

Samal ajal on ta mures, kas tuleb toime temale pandud vastutusega, kas ta on pädev ja vääriline kuningas. See on tänapäeva poliitikas väga haruldane ja matkimist väärt. Seepärast saan oma sõbra Evari puhul kasutada mujal devalveerunud tiitlit «Tema Kõrge Ausus».

Merle Jääger

näitleja

Maailm, ja tundub, et iseäranis Eesti on meeste osas täis peaasjalikult troppe. Ei ole niisama lihtne leida meest, kes kannaks edasi mehelikke väärtusi. Mulle tundub, et poistele ei õpetata yldse vastutustunnet.

Evari puhul aga ei saa seda öelda. Lõuna-Eesti mehi vaadates avastan yllatusega, et pole sellised mehelikke väärtusi kandvad olendid sugugi maamuna pealt päris kadunud. See on kihvt, kui mees tahab, oskab ja julgeb olla selline MEES. Suurte tähtedega. Ja kanda edasi ka neid kultuurilisi väärtusi, nagu laulud ja käsitöö ja kunst.

Evar on väga mitmekylgne nagu renessansiaja inimene. Nagu meie aja Leonardo. Ta teeb kõikvõimalikke kunstitöid, puutööd, ehitab… Talle on palju antud ja kui tal millegi vastu huvi tekib, suudab ta selle kiiresti ära õppida, näiteks pillimängu.

Evar Riitsaar

• Lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi kunstiõpetuse eriala 1994

• Täiendanud ennast Veneetsias arhitektuurimälestiste konserveerimise ja dekoratiivmaali erialal

• Osalenud kunstnik Tõnis Vindi loengutes ja ryhmituses Stuudio 22

• Osalenud kunstinäitustel, Etnofutu festivalidel, korraldanud palju setuteemalisi kunstinäitusi

• Setukeelse ajakirja Peko Helü peatoimetaja

• Alates 2005 setu ateljee-galerii juhataja

• Alates 2003 valitud igal aastal setu kuningaks, ylemsootskaks