Mia ole selle keele sehen syndynu ja selle kaudu om sii kiil miu sehen syndynu. Vanaesä ja vanaemä kõnelive vägä ääd mulgi murrakut, nemä muud kiilt es mõistagi. Sii olli Võrtsjärve ranniku murrak või nagu sõs kõneldi — kalurimurrak. Latsest saadik sedä egä päiv kuulden sai sii kiil mulle selgess. Illemp ma nakassi mõistma, et eesti keelen võip rääki ja võip kõnelde kattepidi. Ja kõnelden olli sii kiil soojemb. Murrakukiil om rohkemb musikaalne ku verbaalne, kirotas Sakalas Nikolai Baturin.
Kirjakiilt kõneleve inimese ei mõista, et murdekiil ei ole arhaism või pidurdav tegur rahva jaoss, vaid sii om keele varamu, keele allikas, mis oiap ka kirjakiilt pidevan liikumisen ja täitmisen. Kirjakiil ammutep vägä pal’lu murdekeelest. Ja siandsit rahvit om maailman vägä vähe, kos om nõnda pal’lu köitvit keelemurdit. Eesti kiil om selle poolest väegä rikas. Kui tagasi mõtelde suurde literatuure manu, sõs võipolla rantsuse kirjandus om esindet pal’lude murrakutege: rovansi ja avinjoni murrakun om suure rantsuse luuletaja kirjutanu äbenemada, et neil om siandse ilusa sooja keelemurde.
Mia ole murrakukeele kohta nõnda kõnelnu, et sii kiil joba om luule. Ku sellen keelen viil luulete, võip saija vägä mitme põhjage värsse, kos yits kihistus om puhtal kujul laululine. Murdelaulikiden om varjun õkva viil yits muusika ja ku nyid paralliile tõmmate gospellaulu ja tõiste vannu kirikulaule manu, sõs kulled, et pyhän laulmisen tekip samamuudu pyhä tundmus nagu murdekeelen laulden.
Mia arva, et murdekiil om keelemuistis. Temässe tulep suhtude nagu äste vanusse asjusse, mis om ime läbi säilynu ja midä me vahel leiame vannust aitust. Egäsuguse sua ja kebja ja nipsasjakse, vana laeka õbekantege Murrakukiil om midägi väga rariteetset. Sii ei ole kyll murdesõna, aga murdekiilt täämbe ei saagi kõnelde läbiniste murrakukeelena. Sõnu kiilup nagunii sissi kirjakeelest, aga sii viil ei tähende, et murrakukiil piass maa päält kadume. Kui meil iki om keelen juba siande rikkus, sõs peame sedä ka austeme ja alal oidme.