Viimastel aastatel on meie ajakirjanduses ja televisioonis palju vaieldud usukysimuste yle. Vaidlused on ummikusse jooksnud ennekõike siis, kui kõne alla tuleb kohustuslik kooliharidus, kirjutas Eesti Päevalehes Hasso Krull.
Selgub, et inimeste arvamused hariduse ylesandest, religiooni sisust ja sydametunnistuse vabadusest võivad olla yllatavalt erinevad.
Nyyd on väike ryhm riigikogu liikmeid ootamatult otsustanud sõlme läbi raiuda. On esitatud seaduseelnõu, mis taotleb põhikooli- ja gymnaasiumiseaduse ning isegi Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmist, et teha teed kohustuslikule religiooniõpetusele. Haridusseadusest kaoks vabatahtlikkuse põhimõte täiesti ja gymnaasiumis oleks religiooniõpe kõigile kohustuslik. Mis puutub põhikooli, siis siin jääks vabatahtlikuks ainult õppimine. Koolile on ametliku ainekava järgi õpetamine kohustuslik isegi siis, kui seda soovib vaid viis õpilast.
Eelnõu projektis on kummaline juba see, miks peab religiooniõpetuse sisseviimiseks muutma haridusseaduse punkti “Usuõpetuse õppimine ja õpetamine on vabatahtlik”. Kas see tähendab, et kavatsetav mittekonfessionaalne õppeaine ei erinegi sisuliselt vanaaegsest usuõpetusest, kus taoti pähe issameiet ja katekismust? Või on see usuõpetuse uuem, maskeeritud vorm? Mis usku sel juhul õpetada tahetakse?
Kui oletame, et religiooniõpetus pole usuõpetus ega suru peale mingeid usulisi veendumusi, tekib uus arusaamatus, sest miks peab yks usuõpetusest põhimõtteliselt erinev aine välistama seaduse, et usuõpetus on vabatahtlik? Selle seadusepunkti tyhistamiseks pole ju põhjust, kui eeldame, et mittekonfessionaalsuse tingimust kunagi ei rikuta. Kui seda aga rikutaks, läheks koolidele kohustuslik religiooniõpetus vastuollu sellesama seadusega, mis on ta ametlikult kehtestanud, rääkimata Eesti Vabariigi põhiseadusest, mis tagab meile usuvabaduse ja ytleb, et kedagi ei tohi sundida oma veendumusi muutma.
Igaks juhuks religioonitundi
Asi läheb veel hullemaks, kui uurida lähemalt, mida on õieti tahetud põhikooli- ja gymnaasiumiseadusse sisse viia. Tuleb välja, et iga õppeaasta eel saadetaks põhikooliõpilase koju kysitlusleht, millel lapsevanem oma soovi allkirjaga kinnitaks. Valmis tekstiga kysitlusleht tuleb “kõrgemalt poolt”, otse haridus- ja teadusministeeriumist, nagu ka ainekava, mille on kinnitanud religiooniõpetuse ainenõukogu. Mida peab lapsuke nyyd tegema, kui tema vanemad kasutavad põhiseaduslikku õigust hoida oma veendumused enda teada? Kas ta lihtsalt ei tagasta kysitluslehte ega lähegi sellesse ainetundi, mis on koolile ometi kohustuslik?
Koolielu vähegi tundes on niisugust olukorda raske ette kujutada. Surve alla satuvad lapsed ja lapsevanemad, õpetajad ja kooli juhtkond. Iga lapsevanem, kes loodab, et tema laps jätkab pärast põhikooli lõpetamist õpinguid gymnaasiumis, peaks nyyd ju arvestama seda, et hiljem muutub religiooni õppimine kohustuslikuks ja kõigile hakatakse hindeid panema.
Lihtne on kujutleda lastevanemate koosolekut, kus klassijuhataja emmesid-issisid hoiatab: teie lapsel võib hiljem raskeks minna. Ja tal on õigus. Mida peavad vaesed vanemad tegema? Nad jätavad kysitluslehe täitmata või vassivad sinna midagi kokku ja saadavad allkirjastatult kooli. Kuid mõlemal juhul lasevad nad lapsukese igaks juhuks religioonitundi, hoolimata kõigist oma veendumustest, sest mine tea.
Kavatsetav seadusemuudatus ei ole seega mitte eelnõu, vaid rohmakas vusserdis, mis on varjatult sihitud usuvabaduse vastu. Religiooniõpetuse mittekonfessionaalsus poleks ju de facto garanteeritud, kohalik omaalgatus oleks välistatud ning kõike määraksid haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud. Nende suvalisest kokkuleppest sõltuks see, mida pidada “usutunnistuseks” ja mida mitte. Tahaksin kyll olla heausklik ja arvata, et nii on juhtunud kogemata, aga minu mõistus ei rahuldu sellega. Tegemist on teadliku katsega viia meie seadustesse sisse rike, mille kaudu õpilaste usulisi veendumusi mõjutada ja kallutada.
Pilt: Eesti Päevaleht