Sygistalvine aeg, kui aed saab juba aednikuta hakkama ja õhtuti läheb vara pimedaks, yhesõnaga loodus sunnib inimest tubasemaks, sobib hästi jutuvestmiseks, juhatas Võrumaa Teatajas Kaile Kabun sisse usutluse tuntud jutuvestjaga.
Las pajatab ometi teleri asemel keegi teine ka. Yks õigemaid inimesi selleks hoogu andma on rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuse muinasjutukooli eestvõtja Piret Päär.
Kuidas teie jutuvestmisest nakatusite? Kes teid on õpetanud juttu vestma?
Minu lapsepõlves oli palju jutuvestmist. Ema jutustas karjas olles. Laulis ka. Minu lapsepõlves oli elus veel talgute traditsioon, käis autolavka, oli piimapukk… Kõik need kohad olid pungil rahvajuttudest. Oli häid jutustajaid, keda ainult sõnaseadmisoskuse pärast yhistöödele kutsuti.
Milline on hea jutuvestja?
Seda on minult sageli kysitud. Mis te ise arvate? Vastan ka täna nii, nagu suvel kord juba yhele kysijale: see, kes jutustab nii, et inimesed unustavad oma mured ja hädad, nälja ja janu. Nii et kõrkus annab maad alandlikkusele ja alandatu saab ylendust, ja kylm syda sulab nagu lumi maikuus.
Kust te oma lood saate? Kas ainult rahvapärimusest või ka autoritelt? Kas olete ise ka lugusid välja mõelnud?
Igalt poolt. Loen, kuulan, mõtlen välja. Eks tänapäeva jutuvestja suur sõber on muidugi raamat, tõlgin palju.
Milliseid lugusid te ise kõige parema meelega kuulate? Millised lood teid köidavad?
Häid ja väga häid lugusid. Ma pole köidikutunnet lugudega seoses kunagi tundnud, kyll aga puudutust. On lugusid, mis sinust vaikselt mööduvad, teised jälle, mis sind puudutavad...
Kas jutte vestes on ka juhtunud midagi, mis omakorda sobib edasirääkimiseks, isegi nõuab seda?
Igal vestmisel juhtub midagi. Mul on olnud hetki, kui kuulajad tulevad nii kaugele loo sisse kaasa, et ruumis, kus me oleme, jääb eriliselt vaikseks, nagu polekski seal kedagi. See on hästi võimas tunne. Kord mõtlesin, et sellistel hetkedel vist tehaksegi maailma vaikust juurde... Isegi natuke kahju on sõnaga seda vaikust segada.
Paljudes peredes on kombeks lastele raamatut ette lugeda, kas või unejutuks? Kas juturääkimine on mõjusam?
Lugemine on väga hea, jutustamine veel parem. Leidsin kord hea näite selle iseloomustamiseks. Minu ema käis maalt Elva piima viimas mannergutega. Aga ta ei osanud rattaga sõita, pani mannergud ratta kylge ja ajas seda käekõrval. See oli ikkagi kergem kui käe otsas piima vedida. Aga siis vanas eas ta õppis rattaga sõitma ja sai nii piima viimas käia. Kyll ta oli õnnelik.
Milliseid jutte võiksid vanemad lastele rääkida? Kust leiab häid vestmiseks sobivaid jutte?
Yks indiaani jutuvestja rääkis kord, et nende rahval pole kombeks oma lapsi fyysiliselt karistada. Aga täiskasvanu peab alati valmis olema rääkima lapsele yht lugu. Ta ytles, et teadis kymneselt juba 200 lugu, sest oli nii halb laps olnud..
Asi pole mitte selles, kust leida lugusid, vaid tahtes. Kui on tahe, siis leiad aja ja lood ja mis kõik veel. Kas teil on algajale jutuvestjale anda mõni nipp, kuidas rääkida köitvalt?Lugu peab ennast puudutama, siis saab sellest osa ka kuulaja.
Missugune on teie kogemus, kas praegusaja lapsed on vastuvõtlikud, head kuulajad? Ja kui nad ei kuula, kas asi on siis lastes või rääkijas?
Lastel on kuulamisega juba raskusi. Jutuyritustel saab ysna ruttu selgeks, kellele on lugusid räägitud, kellega yldse räägitakse ja kes on telerilapsed. Kord olin palutud lugusid pajatama yhele yritusele, kus mul oli neli korda võimalik erinevate lastega kohtuda. Seal oli yks väike tydruk, kes kuulas kõik lood ära, neli tundi, ja kui laususin, et kõik, jutt on otsas, palus tema: palun veel yks lugu, ainult yks lugu veel. Lapsed janunevad lugude järele.