[text]
Täna on

Kes me siin oleme, kust tuleme ja kuhu läheme? Need tavalised kysimused muutuvad aktuaalseks hilissygiseti, kui hinged on liikvel. Kas ainult esivanemate või ka järeltulijate omad, kysib Vooremaa juhtkiri.

Hingedepäeva pidamine 2. novembril on kyll kaunis komme, kuid enamik eestlastest tajub sisimas hingedeaega palju pikemalt.

Me syytame kyynlaid nii kohusetundest kui armastusest. Ainult meie ise teame, mida oma lähedaste hingedega endamisi räägime, milliseid lubadusi neile anname. Kuidas kyll edastada mälestusi, kui ka nähtavat vara mõttega ja hingestatult edasi anda on raske? Eluhoiakute edastamine on alati kahepoolne tegu.

Lahkujatel on sageli raske lahti lasta selle ilma väärtustest. Lõplik lahkuminek on yhtemoodi valus olenemata sellest, kas lahkuja on vana või noor. Kuigi keha pannakse mulda, on see yksnes kest. Keha ja vaimu lahutamine tundub julm. Kõige lähemale ringile on see ääretult valus kogemus.

Inimesed lähtuvad kogetavast. Nii räägitakse ikka synnitusest ja mitte synnist. Mis on synnitus, sellest on võimalik enam-vähem aru saada. Aga mis on synd? Keha mysteeriumi on inimkond lahendanud. Me teame, kuidas ta tekib ja kuidas laguneb. Synd on midagi muud. Kust ja kuidas tuleb hing? Mida ta sel teel kogeb?

Pikad sygiseõhtud ei ole loodud mitte tekitamaks depressiooni, vaid nad on antud meile selleks, et me märkaksime aega maha võtta ja elamisest rõõmu tunda. Just praegune aeg on ideaalne, et näha meid iga päev ymbritsevaid armsaid hingi, sest mitte ainult surnutel, vaid ka elavatel inimestel on hingel!

Vaatamata sellele, et manipulaatoreid ja myygimehi, kes yritavad omakasupyydlikult meile konkse hinge ajada, ymberringi jätkub, peaksime suutma ikkagi ise otsustada, mis on meie hingedele hea.

Kuigi Vooremaa ei soovita lasta mitte kellelgi ennast pakendist ära petta, on siiski hea, et kalli ylikonna ostmisel ei lähe vaja hingeharidust tõestavat magnetkaarti, sest ega maailm sellest ilusam poleks, kui närused hinged äratuntavalt väljaveninud kampsunites ringi käiksid.


Vooremaa