Alanud on uus kuu – november. Praegust aega iseloomustavad pikad ööd, hämarad hommikud ja pimedad õhtud, alusatb Valgamaalases hingedeaja-juttu Ülle Tomson.
Kogu loodus valmistub talvele vastu astuma. Puud on heitnud maha kirju leheryy, loomad valmistuvad talvepuhkuseks. Peagi tardub loodus unne, et kevadel uuesti elule ärgata. Lörtsised ja sombused sygispäevad ei innusta inimesigi tegutsema. Ka meie vajame puhkeaega.
Novembrit nimetatakse hingekuuks. Hingedeaeg on eesti rahvakalendris periood, mil austati surnud esivanemaid. Seda on põhiliselt tähistatud oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva. Selle aja sisse kuulub hingedepäev 2. novembril.
Vanarahvas uskus, et hingedeajal kylastavad siit ilmast jäädavalt lahkunud inimeste hinged oma kodusid. Usuti, et nad toovad majapidamisse õnne, et neist on abi ja tuge. Õhtuti oodatigi hingesid koju. Et nad näeksid tulla, pandi aknalauale põlev kyynal.
Hingedele kaeti laud, millele pandi kõige paremad toidud, mis kodus olid. Kui arvati, et hingedel on kõht juba täis, alles siis asus pere sööma. Muistsed eestlased suhtusid hingedesse tõsiselt. Hinged olid nagu osa perest.
Need rahvakombed on paljudel eestlastel meeles ka praegu. Hingedeajal peavad toad eriti puhtad olema. Tuleb olla vaikselt. Ei tohi teha myratekitavaid töid, samuti villa ja lõngaga seotud töid. Tänapäevalgi häälestume sel ajal teistsugusele hingeseisundile. Pikad õhtutunnid annavad võimaluse endasse vaadata.
See aeg võiks olla endaga ja oma lahkunud lähedaste hingedega silmitsi seismise aeg. Kui inimene sureb ja siit ilmast lahkub, jääb ta meie mõtetes siiski meiega.
Eesti vanades rahvalauludes ei kirjutatud surmast nii, nagu seda tänapäeval väga traagilisena on harjutud mõistma. Surm oli vanadele eestlastele nagu ukselävi, millest lihtsalt astuti yle, kui aeg kätte tuli. Lahkunud hingedega suheldi hiljemgi ja oodati neid koju.
Arvan, et hingedeaega võib pidada elu yle järele mõtlemise ajaks. Hea on vaikselt omaette elu väärtuste yle arutleda või lihtsalt niisama vaikust nautida. Hingedeaeg ongi selleks, et end sisemiselt puhastada.
Tuulisel sygisõhtul, kui vihm rabistab aknale, võin köögipliidi ees elavat tuld vaadates alati hingerahu leida ning see annab järgnevatele päevadele uue mõtte ja jõu.
Tundub, et praegune elu koosneb ainult poliitikast, õnnetustest ja tylitsemistest. Iga päev saab meediast teada kõigest halvast ja see tekitab stressi. Halva esiletoomine ongi see, mis hinge närib ning negatiivseid emotsioone tekitab. Meie ajakirjandust vaadates tundub, et Eesti elus enam muud ei olegi kui halb.
Asi hakkab tipp-poliitikutest pihta. Meenutagem kas või hiljutisi presidendivalimisi. Kui tuletada meelde nõukogudeaegset ajakirjandust, kus oli väga palju kiidulaulu, siis on minu arvates mindud yhest äärmusest teise.
Ilus on siiski aga muudki. Kodusoojus näiteks. Vanemad inimesed hindavad seda võib-olla enamgi kui noored, ka oma suguvõsast teavad nad rohkem ning saavad oma teadmisi järglastele edasi anda.
Minu arvates on väga tänuväärne, et koolitundides räägitakse lastele perede sugupuude koostamisest ja lastakse neil rääkida oma vanavanematest. Nii suunatakse lapsi mõtlema oma juurtele, sellele, kust nad on pärit ja kes on nende esivanemad.
Oma esivanemaid teada ja mäletada on väga tähtis, sest praegune põlvkond on aegade sideme kaudu eelmistega seotud. Pärast meid kasvavad peale uued põlvkonnad. Elu järjepidevus kestab.
Hingedeajal peaksime ehk tavalisest rohkem nägema ka teisi inimesi enda kõrval ning õigel ajal märkama neid, kelle hing on hädas. Neid ei ole tänapäeval arvatavasti sugugi vähe.
Maailm muutub yha kiiremas tempos. Õnneks on alles jäänud ka pysiväärtused. Hingedeaeg tuleb ikka ja jälle omal ajal. Taas mõtleme neile, keda enam ei ole, ning paneme aknalaudadele ja kalmudele kyynlad põlema.