Soomlaste hulgas kogub viimastel aastatel järjest enam polulaarsust vanade kohalike põlissortide säilitamine ja kogumine, kirjutas Rohelises Väravas Sander Silm.
Kui põlistõugude ja -sortide huvilisi koondav Maatiainen.ry 1989. aastal loodi, koondas see vaid yksikuid huvilisi. Praeguseks on aga seltsi liikmete arv kasvanud juba 1500ni ning Helsingi Stenbäckinkatul on seltsil ka väikesed kontoriruumid, kus kõik huvilised saavad osta kõikvõimalikke Soome vanade põlissortide seemneid.
«Kui Eestis räägitakse põlistõugudest või –sortidest, siis peetakse peaasjalikult silmas kas maalambaid või näiteks eesti hobust,» rääkis Annika Michelson. «Tegelikult on põlissortide ja -tõugude nimestik tunduvalt laiem.»
Nii talletavad huvilised Soomes vanade kartulite, õunte, erinevate lillede jms seemneid. Samuti kasvatavad mõned talud seal põliskanu, soome tööhobuseid või ka lapi lehmi. Samas, kerge see vanade sortide säilitamine pole. Annika Michelson rääkis loo jaanirukkist, mille kolm seemet viidi 90ndate lõpul yhele talunikule paljundamiseks. Seltsis räägitakse senini lugu taluniku näoilmest, kui talle tikutopsiga kolm jaanirukki seemet ulatati.
Talunik istutas rukkiseemned sauna ette peenrale, mille piiras suisa aiakesega. Nyyd, mitmed aastad hiljem on jaanirukki seemet kogunenud juba mõni kilo.
Seemned tulevad kirjaga
Põlissortide seemneid paljundavad lisaks mõnele talule ja uurimisasutusele Soomes ka sajad asjaarmastajad, kes ostavad või vahetavad omavahel seemneid. Asi toimib nii, et huvilised ostavad seemneid Maatiaineni Helsingi kontorist või kui on endal midagi pakkuda, siis lihtsalt vahetavad neid omavahel. Seemned on kontorisse jõudnud aga nii, et sygiseti saadavad seltsi liikmed seemned postiga Helsingisse.
Seemnemyygist saadud tuluga katab Maatiainen.ry oma kulud. Muide, igal aastal ilmub seltsil ka oma seemnekataloog ning mullune kataloog pakkus ligi kolm ja poolsada erinevat nimetust põlistaimi.
Annika Michelsoni sõnul ei kuulu põlissortide hulka mitte ainult taimed, mida kasvatati sadu aastaid tagasi, vaid ka need sordid, mida kasvatati veel möödunud sajandi 60-70ndatel aastatel.
«Eesti on siinkohal väga hea näide,» oli Michelsonil näide Eesti kohta võtta. «Eestis kasvatati veel kolmkymmend aastat tagasi väga palju rahvaselektsioonisorte, näiteks Saaremaal on väga palju erinevaid kartulisorte. Kuid odavate importsortide pealetung 90ndatel aastatel on viinud selleni, et kohalikke sorte enam peaaegu ei kasvatata.» See toob kaasa aga selle, et paljusid siinseid kohalikke sorte ootab varem või hiljem hääbumine.
Niimoodi on läinud juba Saksamaal, kus praeguseks on hävinud 40 protsenti põlistaimedest ja –sortidest.