Eestimaa Looduse Fondi ja Eesti Maalamba Ühingu ellukutsutud ning UNESCO poolt rahastatud projekt «Maalamba kui põlisväärtuse säilitamine» võttis eesmärgiks Tartu Ülikooli ja Soome Põllumajandusuuringute Keskuse teadlaste kaasabil vastata kysimusele, kas ja kuivõrd eristub maalammas nii välimiku- kui geneetiliste tunnuste poolest teistest Eestis ning mujal Läänemeremaades kasvatatavatest tõugudest. Äsjaavaldatud tulemused näitavad, et maalammas pole yksnes mälestus möödanikust, nagu mitmed kahtlejad on arvanud, vaid elab edasi ka tänapäeva Eestis, kirjutas Rohelises Väravas Tsipe Aavik.
Mis yhendab selliseid koduloomi nagu maalammas, eesti hobune ja maatõugu veis? Need on Eesti algupärased põlisloomad, kelle aastasadade ja -tuhandetegi pikkune pärinemislugu on tihedalt seotud just Eesti ilmastiku, looduse ja kultuuriga, kuid kelle arvukus on möödunud sajandi suurte maakasutuse muutuste keerises ohtlikult väikeseks jäänud. Eesti hobune ja maatõugu veis on leidnud ametlikku äramärkimist ohustatud põlistõuna, kelle pysimajäämise tagamiseks on riiklikul tasandil ette võetud mitmesuguseid samme ning sestap on meie hobuse ja veise arvukus viimastel aastatel kasvanud.
Eesti maalamba, keda pole suudetud isegi eraldi tõuna arvele võtta, olukord pole sugugi nii kiita. Osalt on see jäänud arusaamatuste ja möödarääkimiste taha.
Eesti vastavatel ametkondadel puudub varasem kogemus ning yhtne arusaam, millised tingimused peavad olema yhe tõu tunnustamiseks täidetud ning seetõttu pyytakse maalamba olemasolu tunnistamisest otsekui kõrvale hiilida. Teisalt on maalamba kui põlistõu kaitset takistanud ka skeptikute kahtlused, kas põlislambaid tänapäevaks meie mail enam yldse alles jäänud ongi.
Maalammas säilis kesisematel maadel
Nii nagu kogu Eesti loodust ja põllumajandust mõjutasid oluliselt möödunud sajandil asetleidnud maakasutuse muutused, ei jäänud sellest puutumata ka algupärased kohalikud loomatõud, sealhulgas maalammas. Hakati aretama ning sisse tooma tõugusid, mis olid mõneski mõttes tootlikumad – eelistati suuremakasvulisemaid lihalambaid, kes sobisid uue põllumajanduskorraga paremini.
Siin-seal, eriti just Lääne-Eestis ja saartel, kus põllumajanduse tõhustamine oli viletsamate muldade tõttu sisemaaga võrreldes vähemulatuslikum, jätkati vähesel määral siiski põlistõugude kasvatamist.
Kuid arvata võib, et ka mitmeid pysimajäänud maalambaid ristati teiste kultuurtõugudega. Sellele viitavad UNESCO projekti raames läbiviidud populatsioonigeneetilise analyysi tulemused – välimikutunnuste põhjal valimisse sattunud 212st lambast kolmandik sarnanesid kohalike kultuurtõugude – eesti valgepealise ning eesti mustapealise lambaga. Kuid 143 isendi geenijärjestused eristusid selgesti nii Läänemeremaade ja Venemaa kultuur- ning põlistõugudest kui ka kohalikest kultuurtõugudest.
Maalambad pole aga teps mitte yhe vitsaga löödud – põlistõugudele iseloomulik suur varieeruvus ilmneb nii maalammaste välimuses kui ka geenijärjestuses. Põhja lyhisabalammastega sarnaneva maalamba tyypilised välimikutunnused on väike kasv, kitsas kolju, väikesed kõrvad, sarvede esinemine jääradel ja vahel ka uttedel, villata nägu ja jalad.
Maalammaste seas võib leiduda nii valge- kui musta- ja hallikarvalisi ning isegi laigulisi isendeid. Siinkohal tuleb ära mainida, et just villa kvaliteet ja mitmekesine värv muudavad maalamba teiste kultuurtõugude (kes on aretatud peamiselt lihalambaks) kõrval eriti väärtuslikuks villaloomaks.
Maalamba neli erinevat asurkonda
Lammaste geenijärjestusi võrrelnud Tartu Ülikooli zooloogia ja hydrobioloogia instituudi vanemteadur Urmas Saarma sõnul võib maalammaste hulgas eristada veel omakorda nelja põlist asurkonda, mida päritolu alusel võiks tinglikult nimetada Kihnu, Ruhnu, Saare ja Hiiu asurkondadeks.
Tema soovitusel võiks edaspidisel tõu majandamisel kaaluda nelja asurkonna vaheliste erinevuste säilitamist.
Inimtegevuse tõttu on kahanenud nii looduses leiduvate liikide kui ka aegade jooksul kujunenud põliste koduloomatõugude mitmekesisus. Et sellist kulgu aeglustada ja peatada, on rahvusvahelisel tasandil sõlmitud mitmesuguseid leppeid ja konventsioone, millega ka Eesti on liitunud.
Nii eeldab Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon maalamba kui ohustatud põlistõu kohest kaitse alla võtmist ning UNESCO projekti tulemused võiksid olla piisavaks teeviidaks kiire tegutsemise suunas.
Näiteid, kus algseis põlistõu säilitamiseks on maalambaga võrreldes olnud palju halvem, ei tule otsida kaugelt. Esimesed sammud Ahvenamaa kohaliku lambatõu säilitamiseks jõuti astuda alles siis, kui järele oli jäänud vaid 14 isendit. Selle poolest on Eestil head eeldused maalamba asurkondade pysimajäämiseks.
Jah, võime kyll kilbile tõsta mitmesuguseid rahvusvahelisi konventsioone ja seadusandlust kui vahendeid, mis seavad Eestile kohustuse liikide ja põlistõugude kaitse alla võtmiseks, ning kahtlemata on mitmekesisus väärtus, mille kaitse vajadus ei peaks suuremaid kysimusi tekitama. Samas käsitletakse Eesti Maalamba Ühingu presidendi Gilleke Kopamehe sõnul Eesti põlistõugude säilitamist praegu kui nö asja iseeneses. Senisest rohkem tuleks tähelepanu pöörata pärandtõugudega seonduva kultuuri pysimajäämisele – lammaste pidamise ning villa käsitsemisega seotud töövõtete ja tööriistade meeldetuletamisele. Maalamba väärt villaku kasutamine võiks aga olla meie kohaliku põlistõu edasise säilitamise majanduslikuks tagatiseks.
Pilt: Eesti Maalamba Ühing