Kuigi oli teada, et maalammas võib meil veel mitmel pool säilinud olla, peamiselt Lääne-, aga ka Lõuna-Eestis, siis kuni käesoleva ajani ei olnud veenvaid tõendeid, mis kinnitaksid maalamba olemasolu, kirjutas Rohelises Väravas Urmas Saarma.
Selle kindlakstegemine oli olulise tähendusega, kuna maalamba näol on tegemist ohustatud põlistõuga ja seega väärtusliku koduloomaga bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse säilitamise mõttes nii Eestis kui Euroopas.
Kõige parem viis kindlaks teha, kas Eestis esineb maalambaid või mitte, on kasutada kaasaegset geneetilist analyysi. Kogu protseduur käis järgmiselt: kogusime yle kahesaja vereproovi oletatavatelt maalammastelt yle Eesti, peamiselt Lääne- ja Lõuna-Eestist.
Võrdlusmaterjalina kasutasime juba kindlaks tehtud põlislammaste proove lähiriikidest (meil oli analyysis viis Soomest, Leedust ja Venemaalt pärit lambatõugu) ja erinevate kultuurtõugude proove (analyysis kuus eri kultuurtõugu, sh. eesti valge- ja eesti tumedapealine).
Geneetilist analyysi aitasid meil teha kolleegid Soomest, kelle valisime analyysi teostama kahel väga olulisel põhjusel. Esiteks on nad Euroopa kõige tunnustatumad lammaste geneetika asjatundjad, kelle käsutuses on hetkel ka kõige täiuslikum lammaste geneetiline andmebaas terves ilmas, ilma milleta poleks kogu analyys võimalik olnud.
Ja teiseks oli vaja erapooletut ekspertiisi, kuna teema oli äärmiselt oluline ja me leidsime, et erapooletu ekspertiis aitab kaasa tulemuste usaldusväärsuse tagamisele.
Kaks kolmandikku maalambad
Oma analyysis leidsime, et 143 lammast 212st (ehk siis umbes kaks kolmandikku kõikidest uuritud lammastest) eristusid kultuurtõugudest, sh. eesti valge- ja eesti tumedapealisest, mis on selge tõend, et nende lammaste puhul on tegu maalammastega.
Veelgi enam - selgus, et meie maalambad eristusid ka enamikest lähipiirkondade põlistest lambatõugudest, jäädes evolutsioonipuul kultuurtõugudest kaugemale kui enamik teiste riikide põlislambaid. See viitab aga, et Eestis elavad Euroopa kontekstis väga väärtuslikud põlislambad, kes kannavad endas põlistele lammastele enam iseloomulikke tunnuseid võrreldes lähiriikide lammastega.
Seetõttu on igati alust arvata, et meie maalambad on praeguse Eesti maa-alal juba väga ammusest ajast elanud põliste maalammaste järeltulijad. Eesti fauna ajaloo eksperdi Lembi Lõugase (TLÜ Ajaloo Instituut) andmetel on lammas praeguse Eesti aladel elanud vähemalt neli ja pool tuhat aastat.
Tasub märkida, et lammas on yldse yks esimesi loomi, kelle inimene kodustas, arvatakse, et see toimus 8000-9000 aastat tagasi.
Eesti maalamba asurkond on hetkel lootustandvas seisus - säilinud on veel kyllalt head geneetiline mitmekesisus. Analyys näitas, et maalammaste heterosygootsuse määr (yks oluline geneetilise mitmekesisuse indikaator) on veel kyllalt kõrge ja et maalambad moodustavad tervelt 15 erinevat geneetilist gruppi.
Oluline kogu Euroopas
Maalamba tuvastamine ja teaduslik kinnitamine on oluline syndmus terves Euroopas, rääkimata juba Eestist, sest kohalikke põliseid koduloomatõuge ei ole Euroopas enam kuigi palju alles jäänud. Eelkõige tuleb maalamba säilimise eest avaldada tunnustust kõigile neile inimestele, kes on oma esivanemate pärandit kalliks pidanud ja maalambaid vaatamata heitlikele aegadele edasi pidanud.
Samuti tuleb tunnustada kõiki maalamba entusiaste ja Eestimaa Looduse Fondi, kes on maalamba temaatika tõstatanud ja aidanud kogu projekti viia eduka tulemuseni.
Hetkel on yle Eesti juba terve hulk talusid, kus inimesed on valinud kasvatamiseks just maalambad, seda peamiselt nende väärtuslike omaduste tõttu.
Võrreldes kultuurtõugu lammastega on meie maalammastel rida väga häid omadusi (maalambad pole iseenesest ei paremad ega halvemad kui kultuurtõugu lambad, neil lihtsalt on teatud omadused, mis teevad neist väärtuslikud koduloomad), nagu nende vill, mille kvaliteeti hindasid kõrgelt juba meie esivanemad ja millest peetakse väga ka tänasel päeval.
Meie maalammas on aastatuhandete vältel kohastunud siinse kliima ja muude looduslike tingimustega ning seetõttu on nad haigustele vastupidavad, viljakad ja vähenõudlikud. Maalambal on oma kindel roll näiteks maastikuhooldajana vesistel rannaniitudel, kus kultuurtõud paraku vastu ei pea. See roll võiks tulevikus oluliselt suureneda.
Mitmekesiste tunnustega maalambad kannavad endas omadusi, mida vajadusel saab edaspidi kasutada ka kultuurtõugude aretamisel – mitmeid selliseid näiteid on juba täna maailmapraktikas, kus põlistõuge kasutatakse näiteks tõuparandajatena suurema viljakuse ja vastupidavuse tõttu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et läbiviidud teadusliku uurimistöö tulemused näitavad veenvalt, et maalammas on Eestis olemas. Meie maalammas väärib kindlasti kaitset Eesti Vabariigi seaduste poolt ja seega on edasistest sammudest yks olulisemaid käivitada seadusandlik menetlus maalamba tunnustamiseks ohustatud tõuna ja töötada välja maalamba säilitusprogramm. Hetkel on meil haruldane võimalus ja ka kohustus päästa yks meie põline koduloomaliik väljasuremisohust.
Maalammaste arvukus suureneks vaid juhul, kui riik oma seadustega tunnustab ja kaitseb maalammast ning kui maalammas leiab maakodudes jälle oma koha, milleks on head eeldused.