Virumaa Teataja reporter pyydis mardilaupäeval koos lastega Rakke inimeste kodudesse pääseda, mitmes kohas see ka õnnestus, aga mitte kõikjal, kirjutas Eva Klaas.
Mardipäev on yks nendest vanadest tähtpäevadest, mis on siiani säilinud, ning eriti laste seas tänu sandijooksmiskombele väga armastatud.
Aga kuidas suhtuvad tänapäeval inimesed maskeeritud lastesse, ja miks mitte ka täiskasvanutesse, kes ukse taga laulavad ning koputavad?
Virumaa Teataja reporter otsustas kaaskodanike mardimeelsuse uurimiseks koos seltskonnaga sanditamas käia.
Mardikaupa poes pole
Kuidas end tõeliseks mardiks kostymeerida? See mõte kummitab sanditajat juba mitu päeva varem. Lapsepõlvest meenub, et riietuma peaks tumedatesse rõivastesse ja soovitavalt meheks. Või hoopis mõneks loomaks: mardiperel oli kombeks ju kaasa võtta ka näiteks mardikaru, -hobune, -sokk, -lammas, -hani või -kurg.
Et aega on vähevõitu, otsib reporter maske Rakvere kauplustest, aga edutult. Siiski on karnevalivarustust myygil Kroonikeskuses asuvas Super Boxi poes, kus ka moodsad maskid saadaval. Selga sobib tagurpidi pööratav karvase voodriga mantel ning pikk tume seelik.
Mardiseltskonna ylejäänud liikmed elavad Rakkes. Esimeses klassis õppivatel Karlil ja Kristjanil, kes seitsmeaastased, on see esimene sanditamine, nagu ka Karli viieaastasel õel Claudial.
Põnevad kostyymid
Poisid meenutavad, et just täna (neljapäeval) rääkis õpetaja koolis mardisantidest. Neile meenub, et ukse tagant ukse taha käies peab laulda oskama.
Laste kostyymid on vahvad. Kristjanile jõuab ema veel enne sanditamist maski valmistada, söemaalingud Karli näol teevad temast tõelise mehe ning kostyym ja kybar Claudiast võluva marditydruku.
Samal ajal kui reporter kolme väikse mardi ning Kristjani ema Riinaga, kes samuti sanditajatega liitunud, etteaste kava kokku paneb, kostab kõrvaltrepikojast laulu.
Seejärel hääli ja kobinat. Mardid said sisse! Järelikult ei ole marti jooksmine siin võõras.
Lastele meenub, et santimiseks on vaja kaasa võtta midagi, kuhu pererahvas saaks ande panna. Selleks sobib hästi korv. Teada on veel, et juba vanal ajal mardid ainult ei laulnud ega tantsinud, vaid ka kolistasid ning mängisid pilli. Muusikariistu asendavad edukalt klõbisevad karbid ja plastmassist mängulusikad.
Poisid räägivad, et yks mardilaul on neil peaaegu peas - see kõige traditsioonilisem: “Laske mardid sisse tulla, marti, marti ...” Mida veel teha? Otsustame, et tuleb yks vahva puntratants. Veel valime välja paar lihtsat laulukest, mis lastel selged.
Allakirjutanu teeb veel ettepaneku, et võiks tangu või herneid visates õnne soovida, nagu ikka vanadel martidel kombeks oli. Riina Rakke inimesena laidab selle mõõte maha: paljud inimesed ei lase marte just sellepärast sisse, et kardavad pärastist koristustööd.
Õuel on palju mardisante. Kohe mitu kampa kostymeeritud lapsi. Mõned neist ytlevad, et on sisse lastud kyll, aga mitte igal pool.
Riina näitab ymberkaudseid korrusmajasid, kus elab päris palju inimesi. “Kas sulle ei tundu, et selle kellaaja kohta (natuke kuus läbi õhtul) on liiga vähe aknaid valgustatud?” Selgub, et nii mõneski peres, kus sante ei taheta sisse lasta, kustutatakse selleks õhtuks kõik tuled.
Kuhu minna?
Valgeid aknaid on aga palju rohkem. Ehk kuskil sante lausa oodatakse?
Esimene katse ebaõnnestub. Laulame korteri ukse taga mis laulame, aga uks jääb suletuks. Kolkimise peale teatab naisehääl, et paneb just last magama. Ehk on see tõesti nii.
Edasi peatume eramaja juures, kus elab tore tädi, kes Kristjanile ja tema emale tuttav. Ei tulegi palju pingutada, kuni uks valla läheb ning rõõmsa naeratusega perenaine meid sisse laseb. “Oi, kui palju teid on! Ja kui toredad te olete, ei tunne äragi. Ilusad kostyymid,” kutsutakse sante edasi.
Kuid kohe muutub perenaine rangemaks: “Aga mida te siis teha oskate?” Laulame “Põdra maja” ja kysime mõistatusi. “Millist õnne te siia toote? Mardid toovad ju ikka õnne,” jätkab vanem tädi meile õunu ja komme korvi ladudes.
Järgmises eramajas lastakse sandid taas tuppa. Rõõmsas tujus perenaine jääb martide sissekysimislaulu ja “Rongisõiduga” väga rahule. Ning lihtsaid mõistatusi nuputab pikalt, et põnevam oleks.
Kylakosti, seekord raha kaasa pannes soovitab ka kindlasti yks maja edasi onu Jaani juurde minna. Tema ootavat samuti mardisante. Ning perenaine palub kindlasti teistele martidele ja varsti jooksma hakkavatele kadridele öelda, et tulgu ikka kylla.
Varsti oleme kortermajade juures tagasi. Teeme proovi yhe laste teada sõbraliku vanatädi ukse taga. Laulame. Trambime. Koputame. Kuid uks jääb kinni. Karl arvab, et võiks veel minna tema ema-isa juurde. Seal olla tavaks martidele terve pakk kommi anda.
Otsustame aga, et jätame need kommid teistele võimalikele santidele.
Korvi on kogunenud igale lapsele peotäis kommi ja kolm krooni raha. Õunad muidugi ka. Ei olnudki väga halb saak tunnikese aja sanditamise kohta.
Riina aga meenutab, et santi on joostud Rakkes ajast aega. 20 aastat tagasi, kui ta veel parimas sandieas oli, oli see väga populaarne.
Siis nuputati päevi, millist kostyymi selga panna, ning viimistleti pikalt etteasteid. Riinale meenub, et etendati nii vanu, sajanditaguseid kombeid kui ka näiteks mustlasi, kes kaartide pealt ennustasid. Siis oli peresid, kelle juurde sisse ei saanud, väga vähe.
Vanu mardikombeid
Mardipäeva, 10. novembrit on peetud mihklipäeval alanud hingedeaja lõpuks, arvatakse ka, et mardipäev langeb yhte muistsete eestlaste aastavahetusega.
Algselt jooksid marti mehed, alles XIX sajandi lõpus hakkasid santima ka meheks maskeerunud tytarlapsed.
Enamasti käidi ringi mardiperedena, keda juhtisid mardiema ja mardiisa. Viimaste puhul oli vajalik hea lauluoskus ning sõnaosavus.
Martidel olid seljas mustad või tumedat värvi rõivad ja pahupidi pööratud kasukad. Maskeerimisel kasutati käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed. Tohtu, sammalt, vatti ja riideribasid kasutati maskide valmistamisel.
Kombeks oli lisaks laulule ja pillimängule käratseda, kolistada, helistada kellasid ja esemeid kokku taguda.
Mardirituaali juurde käis ka tammumine, rohmakas tantsimine ja hyppamine.
Lauludes sooviti tingimata perele vilja- ja karjaõnne.