Mäletate, kui paar aastat tagasi yritati ka Eestis halloween’i tähistamist juurutada. Teate ju – kõrvitsad ja muu värk. Aga võta näpust, halloween kanda ei kinnitanud, seevastu jookseb noorem sugu jätkuvalt marti ja kadrit.
Ka minu tuttavad teismelised käisid sel aastal marti jooksmas. Need on poisid, kes mängivad muidu arvutimänge, vahivad Hollywoodi toodangut, söövad hamburgereid ja friikaid (kahjuks!), joovad kokakoolat ja tahavad kangesti Ameerikasse minna,kirjutas Postimehes Erki Bahovski.
Ent korra aastas keeratakse kasukas pahupidi, tõmmatakse pähe mask ja tehakse ymberkaudsete majade vahel yks mardijooks. Ka kadrisandid polevat välja surnud.
Siin on yks suur kysimärk. Kus on olnud meie ettevõtjad, et mardi- ja kadritava pole kommertseesmärkidel ära kasutatud. Kus on poodides mardi- ja kadrinänn?
Ärgu nyyd solvugu need tublid inimesed, kes on aastast aastasse eri muuseumides mardi- ja kadritavasid tutvustanud. Ilmselt tänu nendele ja veel paljudele kooliõpetajatele ongi meie traditsioonid elus pysinud.
Aga ma pean silmas sellist pidu ja pillerkaari nagu jõulude ajal. Et kogu seda mardi- ja kadrinänni saaks osta näiteks poest. Maske, karvaseid kasukaid, mardi- ja kadrilaulikuid, CDsid, kadride valgeid kostyyme, vastavaid nukke, mänge jms. Kus need on?
Tundub, et meie jõulud võtavad poes ilmet tänu sellele, et suures osas saab seda kraami kuskilt sisse tuua. Verivorsti ja piparkooke (mõned on kyll juba Soomest) tehakse kohapeal, aga yldiselt võite jõulukraami silmitsedes avastada sildikese Made in China. Kuid mardi- ega kadrikraami ei tehta Hiinas, seda tuleks teha siin.
Äkki ma tahan nyyd labastada mardi- ja kadritraditsiooni? Kas ei näita martide ja kadride pysimine väljaspool poodi just selle traditsiooni ehtsust?
Jah ja ei. Kindlasti tähendaks mardi- ja kadritavade kommertsialiseerumine nende mingisugust mandumist. Ent samas tähendaks see ikkagi tavade kindlat ellujäämist. Minu naiivne majandusloogika ytleb, et võib-olla tähendab see ka mõnele ettevõtjale kasumit ja mõnele inimesele tööd.
Ning eeskätt näitaks martide ja kadride poodi jõudmine tähendab yleilmastumise oma huvides töölepanemist. Mida Eesti on ju pidevalt välja hõiganud. Mardid ja kadrid on meie endi omad, isegi sõbrapäeva puhul saab osta rohkem nänni kui nyyd novembris, kus enamik äridest hakkab juba jõule sisse juhatama. Mardi- ja kadripäeva ei pea häbenema, see on Eesti rahvakalendris elanud jõuliselt aastasadu ja elab ilmselt veelgi. Euroopast ei viiks maskidega poisid-tydrukud meid eemale. Karta pole midagi.