Kuigi Eestis ei ole ametlikult riigikirikut, on kristlus — täpsemalt luteri usk — eelistatud seisundis. Selle teadmise taustal võib tunda heameelt, et religiooniõpetus vähemasti esialgu gymnaasiumis kohustuslikuks ei saa. Vabatahtliku õppeainena võib seda koolides praegugi õpetada ning Delfi ei näe põhjust seda asjaseisu muuta.
Kyll aga tekitab võõrastust peaminister Ansipi pettumus sellekohase seaduseelnõu läbikukkumise pärast, mille tulemusena realiseerub tema sõnul nyyd vabadus jääda harimatuks. Veel hämmastavam on aga see, et Ansip räägib sydamerahus segiläbi usuõpetusest ja usundiõpetusest, neil kahel asjal yleyldse vahet tegemata.
Selle aasta kevadel lubas Ansip igasse arestimajja ja politseiprefektuuri palgata hingekarjase. Pole kuulda olnud, kas see kava on ka teoks saanud, ent Reformierakonna sympatiseerimine kristlusega on pikka aega olnud silmatorkav. Reformierakonna peasekretär on lausa otsesõnu öelnud, et valitsuse ja kiriku koostöö on igati normaalne.
Kas see ikka nii on, on siiski rohkem kui kysitav. Eestis ei ole riigikirikut, aga rääkides usust peetakse alati silmas ristiusku. Syndivate erakondade õnnistamine kirikus, valitud presidendi õnnistamine kirikus ning otseylekanded jõulujumalateenistustelt, kus riigiisad ennast tublide kristlastena eksponeerimas käivad, ei sobi riiki, kus riigikirikut ei ole.
Reformierakond võib kyll jumalat valimisvankri ette rakendades mõne hääle juurde saada, kindlasti jääb ta aga ilma nende, maailmavaate poolest muidu ehk oravaparteid pooldavata inimeste häältest, kellele hakkab vastu, kui endine kommunist peaministri isikus endale hingekarjase rolli katsub võtta.
Usk jäägu siiski igayhe eraasjaks, usundiõpe vabatahtlikuks.