Kunstiakadeemia rahvakunsti õppetooli asutaja, meedia ja disaini doktoriõppekava juhist ehtekunstnik Kärt Summatavet leiab, et kuigi ehted on seotud ehtimise ja kaunistamisega, on need ka oluliste sõnumite kandjad. Ega muidu oleks vanad rahvad seppi ja ehtemeistreid eriliste võimetega inimesteks pidanud, kirjutas Postimehes avaldatud usutluse eessõnas Urve Eljas.
Kas ajal, mil noorust väärtustatakse enam kui kypsust, on raske leppida vanemaks saamisega?
(Naerab.) Kunstnikuna võin kinnitada, et kypseid ja eakaid inimesi on huvitavam joonistada, maalida ja fotografeerida, sest kogu elu jooksul tehtu-mõeldu peegeldub portreteeritavalt ju otse vaatajale. Kysimus on ainult selles, kas vaataja oskab näha n-ö asjade taha ning neid sõnumeid «lugeda» ja hinnata.
Minu isiklik arvamus on kyll see, et kypsemine ja vananemine on osa loomulikust eluringist. Inimene, kes on ilus seest, on kypses eas eriti vaimustav ning ka eakana kaunis ja huvitav.
Miks muidu teadmiste järele janunevad noored armastavad kuulata ja jälgida, mida kypsed isiksused neile oma kogemuste- ja teadmistepagasist jagavad! Minu lemmikud, kelle seltskonda ma eriti armastan, on kypsed ja elukogenud inimesed, kes ei virise, on ikka veel uudishimulikud ning avatud uutele ideedele.
Kõige enam hindan inimesi, kes on oma elus talunud kyll raskusi, kuid need huumori ja väärikusega yletanud. Tahaksin ka ise nende moodi olla. Ning mingil juhul ei igatse enam nooremaks saada!
Kui kiirusest ja võõrandumisest tingitud juuretuse syndroom on laienenud identiteedikriisi tekitavaks tõveks, olete teie oma loomingu kaudu pyydnud tagasi minna juurte juurde. Kuidas oma kultuurilise minevikuga lähemalt kontaktis olemine inimest muudab?
Tegelikult ma ei arva, et keegi meist oleks juurteta. Lihtsalt mõnel on huvi oma päritolu, esivanemate ja rahva kogemuste ning mõttemaailma vastu suurem kui teistel. Aga sygavam huvi meie kultuuri ja ajaloo mõtestamiseks on arvatavasti tingitud mu eriala valikust.
Olen veendunud, et kuigi ehted on seotud ehtimise ja kaunistamisega, on nad ka oluliste sõnumite kandjad. Neid sõnumeid otsides ja leides olen kindlast ka ise muutunud hoolivamaks ja vastutustundlikumaks.
Teie doktoritöö koosnes traditsioonilise eesti naise elukaart puudutavast uurimusest ja selle uurimuse põhjal tehtud ehetest. Naisteema riivamine kunstis võib lugeja mõtted viia feminismi peale…
Kunstnikuna olen pigem jälgija ja synteesija. Ma ei pyya end olemasolevate raamidega piirata. Kuigi, tõepoolest, doktoritöö ja sellega seotud loomingulise projekti kaudu syvenesin naise elukaare mõtestamise ja kaardistamise võimalustesse ning sain palju huvitavat teada, ei ole mu töö eesmärk kuhugi kindlasse ryhma kuuluda.
Arheoloogiliste ehete valmistajatelt ja kandjatelt ei ole ju enam võimalik kysida seda, millele soovisin vastuseid leida, seepärast pöördusin mind vaevavate kysimustega Setumaal ja Kihnu saarel elavate pärimuse kandjate poole. Just need naised aitasid mul leida kindla põhja nii oma loomingule kui ka teadmistele.
Kuidas on teie maailmapilti muutnud meile harjumuspärasest erinevate kultuuride tundmaõppimine? Kui näiteks mansidest rääkida.
Kunstiyliõpilasena käisin Siberis ekspeditsioonil manside kylades, aga ka Karjala kaljujooniseid kopeerimas.
Mis mind vaimustas, oli manside suhtumine ymbritsevasse loodusesse ja inimestesse ning see, kuidas oma kultuurile olulised lood «kirjutati» rõivastesse, ehetesse, mustritesse, elamutesse… ning kuidas põlvest põlve edasi antud väärtuste kogum mõjutas inimeste käitumismustrit ja loomingut.
Samas mind ängistas, kuidas kohalike manside elu ja maailmapilti hävitas suurrahva ahnus (loe: gaas ja nafta), ideoloogiline surve ja vaenulikkus väikese kultuurisaare omapära vastu. Need vastakad tunded vajasid väljaelamist ning õppisin manside kombel joonistades oma mõtteid väljendama.
Ehted, mida te loote, ei ole tummad, vaid jutustavad lugusid. Kust need lood pärit on?
(Naerab.) Eks kunstnikul ole uurija ees mõned eelised. Yks neist on see, et oma loomingus võime olla vabad ja luua ka ise lugusid. Ja oma kätega midagi valmistada. Ehete valmistamise käigus saan vabalt unistada ja yletada piire, mille materjal ja tehnika mulle seavad. Uurijana pean olema täpne ning toetuma teiste uurijate loodud radadele.
Ehte synd on põnev protsess, mille käigus tuleb õnnestumiste kõrval ka higi, verd ja pisaraid valada. Aga kulunud sõrmeotsad ei kaalu eales yles seda kogemust, mida tule, vee, materjali ja õhu taltsutamise oskus ehtekunstnikule annab!
Ehtekunstniku või sepa meisterlik töö eeldab kõigi nende elementide oskuslikku valdamist. Ega muidu ole vanad rahvad seppi ja ehtemeistreid eriliste võimetega inimesteks pidanud. Kõva metalli taltsutaja ja oma tahte järgi vormija tantsib salapärases maailmas.
Vanasti usuti, et ehetel on võime kaitsta kurja eest. Siiani kannavad mõned inimesed talismane, millel usuvad olevat õnne toov mõju. Millel see usk põhineb?
Metallidel ja ehetel on meie muinasjuttudes, lauludes ja rituaalides märkimisväärne tähendus. Nad ei ole hingetud asjad, vaid neile omistatakse mõnikord lausa imepäraseid võimeid. Minu arvates on praegu kerge oma tooteid myya neil, kes kõvahäälselt oma kaupa talismani või yleloomuliku kaitsjana reklaamib. Olen seda väga palju mujal maailmas näinud.
Uurijana olen siiski veendunud, et tähenduse annab oma ehtele kandja ise ning ykski kunstnik või meister ei saa ehetele «hinge sisse puhuda».
Mind võluvad lood, mida ehetega põlvest põlve edasi antakse, sest vanaema või ema käest saadud ehtel on oma lugu, mida tasub mäletada. Kuid kui ununevad ehet kandnud inimesed ja nende lood, siis ka ehe vaikib.
Olete kunstidoktorina võtnud sydameasjaks Eesti traditsioonilise ehtekunsti taaselustamise. Kuidas Eesti inimene vanu ehteid vastu võtab?
Meie ehtekultuuri järjepidevuse katkemise põhjus on Nõukogude aja väärismetallipoliitikas, kus ainult riigil oli õigus hõbedat ja kulda töödelda.
Vanade meistrite oskused ununesid ning neid ei olnud võimalik kellelegi edasi õpetada. Vanu ehteid on ka metalli kokkuostu või nyyd ka antiigiäridesse viidud…
Koostöös Setomaa Valdade Liiduga alustasime tööd setu uute hõbeehete valmistamiseks, et ehtemeistrid kohapeal saaksid naiste soove kvaliteetselt täita. Kuid see töö on alles algusjärgus ning tulemusi saame mõõta alles aastate pärast.
CV
Kärt Summatavet
• syndinud 27. novembril 1963
• kunstidoktor
• Eesti Kunstiakadeemia Rahvakunsti õppetooli asutaja, meedia ja disaini doktoriõppekava juht
• ESF Meede 1.3 projekt nr 1.0301-0144 «Käsitööga tööle» projektijuht
Haridus
• 1987 diplom, Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut, metallikunsti eriala
• 2005 kunstidoktori kraad, Helsingi Taideteollinen Korkeakoulu, disaini osakond
• 23 isikunäitust, yhisnäitused Eestis, Norras, Soomes, Rootsis, Inglismaal, Saksamaal, Slovakkias, Poolas, USAs, Venemaal, Hiinas, Lätis, Ungaris.
Arvamus
Mait Summatavet
isa, sisearhitekt, kunstiakadeemia emeriitprofessor
Minul on elus õnn olnud sõpradeks pidada väga erudeeritud ja huvitavaid inimesi. Kui aga õnnestub nii erakordsete inimeste, nagu olid Vello Lõugas ja Lennart Meri, mõttemaailma oma lastega jagada, kui see liigutab neis midagi, no mida võib inimene veel soovida!
Kärt oli oma õe Triinuga mõned suved Vello Lõugasel abis väljakaevamistel Rebalas ja Hiiumaal Kõpus. Kui siis selgus, et põllud on Euroopa põhjaosa vanimad, Hiiumaa asustus on palju varasem, pealegi leiti veel rooma-aegne habemenuga, oli osalemisrõõm silmaga näha.
Olime kutsutud Lennart Meri filmi «Veelinnurahvas» esmalinastusele, Kärt oli teismeline, aga midagi ta teadis. Peaaegu kymme aastat hiljem, kui tal endal oli juba yliõpilasena Mansimaa ekspeditsiooni kogemus seljataga ja Lennart kutsus mind oma koju vastilmutatud toorest «Toorumi pojad» materjali vaatama, oli ka Kärt kaasas. Ma nägin, et see mõjus, see mõjus meile kõigile... Et sellest puust on välja kasvanud yks uus haru, on aga juba Kärtu teene.
Kauksi Ülle
luuletaja
Kärt Summatavet on sädelev nagu hõbe, millest ta ehteid valmistab. Tema looming on moodsalt iidne ja kaunistab kandjaid, raamatukaaned hõimurahvaste raamatutele või pärimusteostele on rõõmsavärvilised. Kärt on eesti kultuuri jaoks nagu aardeotsija, kes otsib oma ja sugulashõimude muistseid tarkusi, tehnikaid ja ilu, et seda tänapäeva luua ja tuua. Ta on soe ja koostööaldis looja, koos oleme olnud mitme etnofuturismi konverentsi toimkonnas ja meelde on jäänud, kuidas ta sõna otseses mõttes ahvikiirusel kujundas ja teostas omanäolised kaelakaardid. On tore, et ta loomise kõrval nii palju aega ja sydant õpilastele pyhendab. Palju õnne ja ilu!