Avaldame raamatus Keskkond ja kodaniku- algatus ilmunud usutluse Palukyla Hiiemäe Hoiu Seltsingu liikmete Arvi Sepa ja Kristiina Ehiniga. Usutlesid Lauri Sommer ja Liis Keerberg.

Palukyla hiiemägi on osa Kõnnumaa maastikukaitsealast, ta on osaliselt muinsuskaitse all ning kuulub Kehtna valla munitsipaalomandisse. Kehtna vald on 10216. a. (2003) sygiskuul algatatud detailplaneeringuga asunud hiiemäe kylje alla kavandama suurt, aasta ringi tegutsevat spordi- ja puhkekeskust.  Plaan rajada hiiemäe vahetusse lähedusse niivõrd ulatuslik spordikeskus, mille rajatistest osa hakkaks paiknema ka hiiemäel, on põhjustanud projektile sadade Eesti inimeste tugeva vastuseisu. Isa ja tytar Arvi ja Lembi Sepp on asutanud  koos hiiemäe läheduses elava Aivar Jürisaluga Palukyla hiiemäe hoiu seltsingu ning läinud pyhakoha rahu säilitamiseks ka kohtust õigust otsima. Räägime hiiekohtadest seltsingu liikmete Arvi Sepa ja Kristiina Ehiniga.

Rääkige, mis kohad need hiiekohad on?

Kristiina: Mina olen neid enda jaoks mõtestanud ysna tänapäevase praktilise inimese seisukohast. Hiis on see koht, kus sa saad rahu. Seal on kõik eeldused, et saada rahu. Ja seal on ilus ja hea olla. Ma arvan, et nii need kohad ongi tekkinud – neil on inimesele seesugune mõju.

Kunagi, kui masinate myra polnud, võis igal pool ysna vaikne olla, aga ju olid need paigad veel rahulikumad ja erilisemad. Mina ei eristakski hiiekohast ilu mõistet. Tihtipeale on hiites väga ilus vaade, puude all on hea olla ja vaadata, kuidas päike kumab puude vahelt. See koht annab tuulte eest varju ja seal saab linnulaulu kuulata. Hiiepaikades pole ka tähtis, kui suur või väike puu on, nad on nende puude järglased, kes seal on olnud ja keda on pyhaks peetud.

Arvi: Hiiekoht peaks olema viimane tugipunkt, kus lastakse loodusel endal toimida. Aga mida inimene tema kohta teab, seda ei saagi nii täpselt määratleda, nagu sedagi, kust see teadmine tuleb.

Yks asi on lihtsalt teada, kus ja mis hiiemägi on, kui oled seal lähedal elanud ja pärimusega veidi kursis. Minu jaoks on tegelikult juba oluline see teadmine , et hiis seal on. Seal ei pruugigi väga tihti käia, aga teadmine tema olemasolust on vajalik. Olulisel hetkel lähed sealt läbi.

Kristiina: Ka pärimuslik teadmine, millest Arvi räägib, on väga tähtis. Tänapäeval just eriti. Minu esimene kokkupuude hiitega oli täiesti sellise teadmise kaudu. Isa lihtsalt viis mind hiiemäele ja rääkis. See tundus mulle nii huvitav ja põnev.

Hiiemägi ärkas juba põnevuse pärast minu lapsefantaasias ellu ja ma tahtsin seal käia ning hiljem ka oma kylalisi sinna viia. Tundus, et Raplamaa ongi looduse poolest selline maa, et vaatad vasakule – ei midagi erilist, vaatad paremale – ei midagi erilist. Aga sellest „eimidagist” joonistuvadki välja hiiemäed ja mõned rabad ja jõeäärsed maastikud. Kui nende kohta tead ja selle teadmise läbi tunnetad, muutub see „ei midagi erilist” tähelepanuväärseks.

Argo Moor räägib oma hingepuu raamatus sellest, kuidas arhailise maailmapildiga inimesed võtsid looduselt rohkem vastu ja suhtlesid ymbrusega. Tänapäeva inimesed on enesekesksemad. Neid ei eksita mets, vaid nemad eksivad ise metsa. Kuidas Palukyla vaidluses need teisenenud hoiakud välja paistsid?  

Arvi: Yhe näitena võib tuua kuklaste pesad. Palukyla mäe puhul tekkis kysimus, mis neist saab, kui seal buldooseriga pinnasetöid tehakse. Vaidluse käigus ytles arendaja, et sipelgad on ka ikkagi inimese jaoks. See tundus olevat põhimõtteline asi. Kas ikka on niimoodi? Minu arust ei pruugi päris nii arvata, et sipelgad inimeste jaoks on.

Kristiina: Mul on tunne, et  inimene austab seda, keda ta kardab. Kahjuks on inimene selline loom. Oli aeg, kus me austasime loodust, sest loodust oli mõtet karta. Tänapäeval võib tunduda, et ainult orkaanide ja katastroofide ajal on mõtet loodust karta, ylejäänud ajal mitte.

Võib-olla suvematka ajal mõni kardab natuke rästikut ja vihma, aga midagi rohkemat mitte. Sellest see tuleb, et arhailine maailmapilt on kadunud. Tänapäeva inimene, kes ainult inimkeskkonnas liigub, austab ja kardab ehk robotit, mõnd tehnoloogiaimet, mis on tema isetekitatud loodus.

Mulle tundub ka, et väga kerge on endast teha ratsionaalses mõttes kasu toovat inimest. Sellist, kes allub ka kõigile meedia reeglitele ja kelle olemasolu on tähelepanu teenistuses. See on olemasolev fenomen. On inimese asi, kas ta tunneb sisemist vajadust sellele vastu seista või mitte. See on tahte ja jõu kysimus.

Aga paistab, et tehnilise progressiga paralleelselt  pöördub suund loomulikkuse poole. See on loomulik vastureaktsioon, see, mille pärast inimesed praegu tahavad traditsioonilist käsitööd teha ja vanu laule laulda. Nad tahavad uuesti luua maailma, kus inimesed ise tegid midagi ja millest tehnika on neid natuke võõrandanud.

Kristiina: Jah, Palukyla juhtumi puhul on see vastureaktsioon olnud ysnagi ilmekas. Suund loomulikkuse poole on ju praegu kogu Euroopas. Mulle tundub, et maades, kus loodusele juba suurt kahju on tehtud, võtab selline suund sõjakalt võitleva, isegi raevuka ja metsiku jume. Meil Eestis saab loodetavasti veel rahulikult asju ajada. Kahju, kui asjad kohtuni jõuavad. Viha koguda pole mõtet, sellega ka maailma paremaks ei muuda.

Arvi: Palukyla puhul oli kohus ainsaks võimaluseks hiiemäge veel rahumeelselt kaitsta.

Mõtlesin meie põhiseaduse peale, kus on kirjas, et Eesti riik on loodud selleks, et tagada Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kui kultuuriministeerium rahastab ärilise suunaga spordikompleksi rajamist hiiemäele , siis millisest kultuurist me räägime, mida peaks läbi aegade säilitama? Kultuur ongi väga mitmekihiline nähtus, aga hiied on ju osa meie kultuuri alusest, põhi, millest meie oma lugu on alanud.

Arvi: Mingil hetkel oli asi päris piinlik. Vabanduseks võib tuua, et sellega tegeleb kultuuriministeeriumi spordiosakond ja see on tervisekeskus, mitte mäesuusakeskus. Ega tegelikult ei vaidle vist keegi vastu, et hiied kuuluvad meie kultuuri. 

Hiiekohtade hoidmine on kõigepealt omaalgatuslik looduskaitse, mis on saanud tavaks, omakultuuri osaks. Ametiasutuste looduskaitse on hilisem. Sisu on ju loodusesse suhtumine, selliste kohtade hoidmine ja austamine, kus loodus saab toimida eelkõige oma kohalike eelduste kohaselt. Siin on alati olnud kultuuri ja looduse kokkupuutepunkt, praegusel ajal ka selles kysimuses, kelle valitsemise alla hiied kuuluvad. Hiiekoht hõlmab nii loodust, ajalugu, arheoloogiat kui ka pärimuslikku kultuuri, aga ainult igast yksikust jälle ei piisa. Terviklikku kaitsesysteemi ei ole.
 
Kristiina: Väljapääs oleks, kui kultuuriministeerium võtaks Eesti hiied täielikult oma kaitse alla ja tunnistaks hiiekultuuri osana omakultuurist, vastuvaidlematult ja kooliõpikutest alates. Marimaal on see osalt ka juhtunud. Marimaa kultuuriminister kylastab igal aastal hiiepalvusi. Tean mitmeid linnainimesi, kelle jaoks on palvuse ajal hiies käimine eluline vajadus. See on osa omakultuurist ja siiamaani toimiv traditsioon. Nad on uhked selle yle ja see on nende omapära. Kahjuks on Eestis järjepidev hiiepärimuse kandmine peaaegu välja surnud ja et ta on hääbunud, siis teda ei tunnistatagi.

Jah, ja neid kohti tahetakse kasutada juba teistel eesmärkidel, kas mäesuusakeskusena nagu Palukyla hiiemäge või tuulepargina nagu Kunda hiiemäge.

Kristiina: Kui varem võis maastikku lugevate arheoloogide jaoks olla kabelimäe juures pyhapaik, siis varsti hakatakse tõesti lugema võimalikke pyhapaigakohti spordikeskuste ja tõstukite või tuuleparkide järgi.

Tegelikult on väga lihtne looduslikult ilusaid kohti inimese jaoks teenima panna. Aga kas meil on siis vaja seda, et kunagi tulevikus tassitaks Palukyla lähedale buldooseritega kokku tehislik Palukyla hiiemägi, kuhu väravatest kuni buldooseriga kaevatud Tõnni aukudeni välja panna hiie atraktsioonid? Et siis saaksid inimesed neid muuseumieksponaatidena kylastada ja selle eest piletiraha maksta.

Arvi: Hiis on eriline koht, see teadmine on ka Palukyla juhtumi taustaks olnud. Vaidluse jooksul on liigutud sinnapoole, et on piinlik tunnistada ehitamist hiiemäele ja nyyd pyytakse tõestada, et mäe alumine osa ei kuulugi hiiemäe juurde. Enam ei tahetagi hästi omaks võtta, et hiiekohta ehitamist ja pinnasetöid plaanitakse. Nii et seesama teadmine on vähemalt taustaks. Mäletatakse ju ka, et varem jäi liivavõtmine pooleli, ilma et oleks päris yles mäkke jõutud. Ja motokross viidi yle Kaskealt mäele, sest see oleks hakanud hiiemäe pinda lõhkuma. Samas mäeosas, kuhu nyyd kunstlume veetorustik tahetakse kaevata ja  mida arendaja nyyd hiiemäeks nimetada häbeneb.
 
Jah, on olemas koha võlu, aga kuidas sellesse suhtuda ja kuidas seda kasutada, kuidas see inimese ellu kuulub, see on ikkagi ebamäärane. Kui teil oleks võimalik mõne arendajaga ilma vaidluseta rääkida, siis mida te ytleksite, mida looduslike kohtade säilitamine võiks temale anda?

Arvi: Eks siin saaks ainult vihjata, et on midagi endast suuremat ka olemas.

Kristiina: Hiie pärimusse kuulub ju lahutamatult see, et hiiest ei tohi puulehekestki kaasa võtta, midagi muuta. See on yrgloomulikkuse paik, mis peaks säilima. Siin võib loodus olla nii, nagu tema ise tahab ja nagu ta ise ennast korraldab. Hiies võiks inimesel tekkida tunne, et siin tema vahele ei sega ja selle kaudu see ongi looduse austamise koht.

Marimaal viidi mind yhte hiide. Seal olles keerasid kõik inimesed ennast näoga hoopis yhe metsa suunas, mis oli yle põllu. Ja mingi aja pärast ytles keegi sosinal, et hoopis see mets seal on päris hiis, aga sinna kedagi niisama yldse ei lubata, kõige pyhamad inimesed lähevad sinna teatud hetkedel. Aga sinna poole palvetatakse. Palvuse lõpus läks pilverynklik taevas selgeks ja linnud hakkasid sädistades nende kahe koha vahel lendama. See oli lihtsalt ilus. Ma arvan, et seda ei tee yhelegi inimesele selgeks, et see on ilus. See kas puudutab sind või mitte.

Võib-olla annaks osale inimestele just selles võtmes seletada, et kui nad elavad säärases kiirustamise maailmas, kus tuleb kogu aeg teistega konkureerida ja selle nimel enda lõhkumiseni yle töötada, siis need kohad aitavad inimesel end taastada ja rahuneda. Seal ei pea võitlema, et midagi tõestada, vaid võid lihtsalt olla. Aga sõnadest, jah, ei tea, kas on abi. Siiski on vast kogemus see, millest suhtumine välja kasvab.

Arvi: Kui inimene teab, et teised on midagi niisugust kogenud, siis võib-olla tahab ta samasugust kogemust otsida. Ega muud moodi ei saa vist kaasa aidata. Enamikul võib soov kogeda olemas olla, aga kas see kõigil alati välja tuleb …

Lapsepõlv loeb ilmselt ka. Kui oled ainult betoonmajade keskel kasvanud, siis tunduvad need kogemused imelikumad, pigem muinasjutu moodi lood.

Arvi: Muinasjutuga seoses tuli meelde, et yks kylg on Palukyla hiiemäe puhul veel avamata: need mingis mõttes rahvusromantilised kujutlused hiiest. Keegi ju ei ytlegi otse, et ei pea hiiest lugu. Aga meie Palukyla hiis justkui ei vasta päris täpselt ettekujutusele hiiest, kus just tammed peaksid myhisema. Kuskilt on saadud hiiest yhekylgne ettekujutus ja siis öeldakse, et sellist nagunii siin ei ole, järelikult polegi midagi hoida.  Kuigi minu meelest on oluline just koht, siin on see mägi, ja seejärel kõik muu elav, mis just sellest mullast ise ja omas järjekorras kasvab.
 
Kristiina: Ma rääkisin yhe noore islandi luuletajaga, kes töötas ka koolis õpetajana. Ta viis lapsed metsa, kuhu olid pysti pandud islandi jumalakujukesed. Lapsed läksid nendest ysna ykskõikselt mööda. Siis ta viis nad sygavamale metsa, mille pärimust ta veidi tundis ja kus enam kujukesi ei olnud, ning hakkas rääkima nähtamatutest inimestest, kes on igal pool: iga puu taga, kännu ja juurika all. Lapsed jäid hiirvaikselt kuulama ja julgesid vaevu  ringi liikuda, sest neil oli nii põnev. Maailm, mida saab aimata, mitte näha ja katsuda. Ettekujutuste ja nähtamatute olendite maailm. See poiss ytles, et tema jaoks oli  imeline tunne seal niimoodi lastega olla.

Meie hiied võiksid ka olla need imelised kohad, kus just lastega olla. Ja neile saaks hiis omaseks nende endi kujutluste kaudu, mitte meelitamiseks mõeldud värviliste piltide ja Coca-Cola putkade abil.

Arvi: See on just ka seesama asi, et kui otsida, kus see hiis seal hiiemäe peal on, siis osaliselt on ta ka inimeste peas. Aga eks suhtumine hiitesse ongi erinev ning on ka aja jooksul erinev olnud. Nii tekivadki kysimused, kui palju inimene ikkagi selliseid pyhakohti muuta ja uuemat tehislikku osa sisse tuua tohib. Mõni inimene võib tajuda, et ta annabki sinna midagi juurde, kui ta selle koha peale mõne kaasaaegse tehnoloogilise asja ehitab. Piiri, kui  palju inimene võiks hiiekoha looduslikku seisundit muuta, ei ole alati nii lihtne tõmmata. Siiski on välja kujunenud seisukoht, et ei tohiks vigastada maapinda, see tähendab, et vältida tuleks kaevetöid. Ka hävitab hiiekoha täisehitamine, eriti selliste materjalidega, mis looduslikku ringlusse ei lähe.

Aga mis oli teie kompromiss: millist inimtegevust, mis säilitaks koha rahu, te Palukyla hiies võimalikuks pidasite?

Arvi: Minul poleks midagi selle vastu, kui see koht suuresti rahule jäetaks. Mitte selles mõttes, et inimestel oleks keelatud seal käia. Aga kui puhke- ja spordikeskust on siiski vaja, võiks see olla suunatud lihtsale tervisespordile, mis pärimusmaastikku ja loodust ei kahjusta. Neid kahte asja – mäelt pinnase eemaldamist ja täisehitamist – ei tohiks kyll teha, sest need on pöördumatud muudatused, looduslikku mäekuju ei saaks enam taastada.
 
Kui palju te pidite just usulisel pinnal argumente esitama ehk on see protsess teie jaoks maausu pyhakoha kaitsmine või palju laiemalt pinnalt tekkinud vastasseis?

Arvi: Meie kaitseme hiiekohta rohkem yldisemat tava ja kultuuri aluseks võttes. Kunda hiiemäe puhul, kuhu praegu elektrituulikuid tahetakse pysti panna, oli maausuliste usulise praktika takistamise aspekt rohkem esil. Aga ega need usu ja uskmatuse piirid ole nii jäigad ka.

Kristiina: Palukyla puhul said paljud kysimused teadusliku seletuse – nii arvavad arheoloogid, folkloristid või nii on pärimusteadetes kirjas. Mõtelge, kui hea, et see kõik meil yldse on. Kui kergesti oleksime võinud saada riigiks, kus oma ajalool ja teaduslikel faktidel ei oleks mingit kohta. Aga kuidas võis nyyd juhtuda nii, et meie oma teadus ja tarkus jäi ratsionaalsele huvile alla kohtus, mis võiks ometi olla tark ja objektiivne?

Mina mõtlen, et majanduslik huvi ja tegutsemise huvi ongi meie yhiskonnas palju arvestatavam teise kõrval, mis olemist pooldab. Mingi paiga rahule jätmine ja lihtsalt omamoodi olla laskmine ei olegi argument. Ka kohtunike jaoks, kes peavad järgima seadusi, mis meie riigi seadusandlik võim loob, on majanduslik huvi yldjuhul palju selgemini mõistetav. Teadus ja kultuuripärand on selle kõrval palju udusemad mõisted ja nähtused. Nii ongi jõutud selleni, et ei pea eriti põhjendama oma majanduslikku huvi, vaid piisab, kui viidata vajadusele piirkonda arendada, mis on tegelikult ysna hägune mõiste. Kyll aga tuleb põhjendada väga täpselt seda, miks sa tahad oma rahva kultuuripärandit kaitsta, miks sa tahad, et see riik toimiks oma põhiseaduse mõtte järgi.

Arvi: Majanduslikku põhjendust on meile keeldutud esitamast. See, kas projekt toob mingit tulu, selguvat alles pärast tõstukitesyvendi mäkkelõikamist ...
 
Ja kultuuriliste mõjude hindamise teema mahtus keskkonnamõjude hindamise aruandes ära umbes poolteisele lehekyljele. Seal oli kandvaks muinsuskaitseameti esindaja seisukoht, mis kõlas kuidagi nii, et otsest vastuolu ajaloolis-kultuuriliste väärtuste säilimise ning spordi- ja puhkekeskuse rajamise osas pole ette näha. Yhtki hiitepärimust tundvat eksperti kultuurimõjusid hindama ei kutsutud. Kultuurimõjude osa tundubki paljudes mõjude hindamiste aruannetes olevat ebapiisaval tasemel, sest keskkonnaeksperdid yritavad seda omast tarkusest ära hinnata. Ja järelevalve teostajatel, kes keskkonnamõjude hindamise aruandeid hindavad, on ka valdavalt keskkonnaalane baasharidus. Sellises olukorras ei saagi põhimõttelist muutust oodata mujalt, kui väljaspool seda ringi asuvalt huvigrupilt, kellel on teadmised ja selge huvi seda praktikat muuta.

Arvi:  Lisaks sellele peaks ka Natura 2000 võrgustiku ala, mille hulka Kõnnumaa maastikukaitseala nyyd kuulub, olema koht, kus looduslikku säilitatakse tehiskeskkonna pealetungi eest. Yldine olukord on ju niikuinii selline, et arendamise tung on suur. Mina leian, et siin on muinsuskaitse olnud  väga nõrk ja vastuoluline. Kõige õigem oleks, kui mägi võetaks kaitse alla tervikuna, alla maapinnani välja, mitte ainult tipuosa. Ja tuleks teha selgeks, millised piirangud hiiekoha kui terviku säilimiseks vajalikud on.

----

Eestis on teada ligi 550 hiit, millest loodus- või muinsusmälestisena on kaitse all vaevalt neljandik. Hiite nõrga kaitstuse yks põhjus on asjaolu, et neid ei ole senini  käsitletud iseväärtuslike ja terviklike pyhapaikadena. Suhtumist hiiekohtadesse on kujundanud ka traditsiooniline nägemus arheoloogiast kui väljakaevamistele rajanevast teadusest.

Et hiiekohtades puudub kontsentreeritud ja leiurohke kultuurkiht, on neid peetud väheväärtuslikeks ja teisejärgulisteks muististeks.  Nii on hiied omamoodi ripatsiteks kas looduskaitse- või muinsuskaitsealuste objektide juures, mille säilimiseks seatud piirangud ei arvesta aga eraldi hiiekoha olemusega ega hõlma neid tervikuna. 

Looduslike pyhapaikadega seotud murede lahendamiseks tegi Eesti maausuliste yhendus Maavalla Koda 10217. aasta (2004) suvel kultuuriministeeriumile ettepaneku algatada looduslike pyhapaikade riiklik programm, mille eeltööd on tehtud   ja mis aastase seisaku järel käivitatakse eeldatavasti 10219. aasta lõpus.

1. Detailplaneeringu järgi hakkaksid spordi- ja puhkekompleksi kuuluma motell, jalgpalli- ja suusastaadion, kämpingumajad, autode ja karavansuvilate parklad  ning viimaste teeninduspunkt; samuti võrkpalli-, korvpalli- ja tenniseväljakud, suusa-, slaalomi- ja kelgurajad, tehnikahoone, teenindusmaja, sportlaste ruumid ning kohtunikemaja. Hiiemäe osaks olevale Reevimäele on kavas paigaldada kunstlumekahurid, lumekahurite pumbamaja ja suusatõstukid, mis nõuavad kaevetöid kogu tõstukiliini pikkuses ja mäe pinnavormi muutmist. Metsamaana arvel olevale maale slaalomiraja rajamiseks on juba tehtud raietöid. Kuue meetri laiused suusarajad on kavandatud ka mäe kesksesse, pärimuse järgi ohverdamiskohaks olnud sakraaltsooni.

2. Regionaalsete tervisespordikeskuste programmist on kultuuriministeerium Palukylla rajatava keskuse projekteerimiseks ja ehitamiseks eraldanud järgmised summad: (2003) 650 000 kr, (2004) 350 000 kr, (2005) 245 826 kr, (2006) 748 235 kr, nelja aasta peale kokku 1 994 061 kr. 2005. ja 2006. aasta summade kasutamine on detailplaneeringu kohtuvaidluste tõttu peatatud.

3. Tallinna halduskohtu otsusega jäeti hiie kaitsjate kaebus rahuldamata http://www.elfond.ee/fail.php?id_fail=716 Esitatud on apellatsioonkaebus teise astme kohtusse.

4. Heiki Valk, Arheoloogiaalane eksperthinnang Palukyla puhke- ja spordikeskuse keskkonnamõju hindamise aruande juurde. http://www.palukyla.maavald.ee

5. Palukyla hiiemäe puhul on mälestiseks tunnistatud ainult hiiemäe kõige kõrgem tipp maastikul silmaga eristamatu 99 m samakõrgusjoone järgi. Hiiemäge ymbritsev kaitsetsoon on tõmmatud samuti
maastikul silmaga eristamatu 90 m samakõrgusjoone järgi. Suur osa hiiemäest on jäänud muinsuskaitse alt välja.

6. Maavalla Koda: Looduslike pyhapaikade riikliku programmi tööryhma dokumendid. http://www.maavald.ee/maausk.html?op=rubriik&rubriik=20

---
Raamatu "Keskkond ja kodanikualgatus. Intervjuud oma kodupaika hoidvate inimestega" koostas Liis Keerberg ja andis välja Eesti Roheline Liikumine. Raamat sisaldab kymme usutlust erinevate kodanikuliikumiste eestvedajatega ning seda saab tasuta Eesti Rohelise Liikumise Tartu ja Tallinna kontoritest. Raamatu võib alla laadida ka võrgust.