Kuu aega tagasi lõppes ansambli Metsatöll tuur “Koduhiite kaitsel”, mille jooksul yhines hiite kaitseks koostatud pöördumisega ligi 3000 inimest. Riik kavatseb looduslikud pyhapaigad kaitse alla võtta. Mis on hiis ja mille poolest erineb see tavalisest salust, uurib Eesti Päevalehes Kaarel Kressa.
Esmalt tuleb eristada hiit ehk eri osadest koosnevat sakraalkompleksi, ning pyhasid yksikobjekte (puud, veekogud, kivid vms), mille muinsuskaitseameti peadirektori Kalev Uustalu juhitav tööryhm kavatseb riigi kaitse alla võtta.
Kindlasti leidub hiies puid – eestlased on metsarahvas ning geograafiliselt on meil raske leida kohta, kus puid yldse ei kasvaks. Ajaloolane Fred Puss toob 1995. aastal ilmunud proseminaritöös ära statistika, mille kohaselt on eestlased pidanud kõige pyhamaks puuks tamme (24%), selle järel mändi (15%) ja pärna (12%).
“Meil on mitmeid Pyhajärvi, kuid nendegi kaldad ja saared on metsased,” selgitab Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik, kes on ka pyhapaikade kaitse tööryhma liige. “Nii mõnedki hiied asuvad soos, kuid soosaartel, mis on samuti metsased.”
Kaasiku sõnul võib hiies lisaks pyhadele puudele asuda kivi, allikas, veesilm, ohvrilohk, kalmed, kiige-, tantsu- ja palvuskoht. Hiis võib asuda nii mäel, orus, tasandikul kui ka jõe- või soosaarel.
Jaanuaris peaks kultuuriministeeriumi juurde asutatud tööryhmal valmima arengukava, mille alusel alustatakse looduslike pyhapaikade arvelevõtmist, et neid saaks hiljem kaitsealuseks kuulutada.
Riik on juba andnud kultuurimälestise staatuse 447 looduslikule pyhapaigale ning loodusmälestiseks on neid eri andmetel kuulutatud poolesaja ringis. Arengukava eelnõus kurdetakse, et mitmes hiies on kaitse alla võetud ainult mõni yksikobjekt, kaitsta tuleks aga tervet hiiekompleksi.
Kaasiku hinnangul on kaitsealuste objektide hulk selgelt ebapiisav – praegu kättesaadavatel rahvapärimuslikel ja ajaloolistel andmetel asub Eestis yle 2500 loodusliku pyhapaiga. Teadaolevalt peaks hiisi kui selliseid olema 550 jagu, neist 115 asub Hiiumaal. Ent Kaasiku sõnul võib see arv arengukava valmimisele järgneva uurimistöö käigus oluliselt suureneda. Yksikuid pyhapaiku avastatakse tõenäoliselt veelgi arvukamalt.
Paraku ähvardab hoogne kinnisvaraarendus juba enne kaitseprogrammi valmimist mitu hiiepaika hävitada. Yks tuntumaid konflikte puudutab Palukyla hiiemäge, kuhu Kehtna vald kavatseb ehitada suure vabaaja- ja spordikeskuse. Tänu kohalike aktiivsele vastutegevusele ja Tallinna halduskohtu aprillikuisele otsusele on ehitus kuni hiiekaitsjate hagi läbivaatamiseni peatatud.
Samamoodi õnnestus blokeerida Kunda hiiemäele tuulepargi ehitamine. Panga hiit Saaremaal pole kohalikel aga õnnestunud kaitsta isegi hoolimata faktist, et pyhapaik kuulub juba praegu looduskaitsealasse.
Kulub veel aastaid
Valmiva arengukava elluviimine tähendab riigile suuri väljaminekuid. Pyhapaikade kaardistamisele kulub arvatavasti seitse-kaheksa aastat. Selle jooksul peavad maausulised, kirjandusmuuseumi folkloristid ning Tartu ylikooli arheoloogid läbi töötama kõik pyhapaiku puudutavad andmed, mida on kogutud 150 aasta jooksul, yhtlasi loodetakse saada uusi teadmisi kohalike memmede-taatidega suheldes.
Oktoobris avaldas kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Anton Pärn lootust, et esialgne andmebaas valmib 2010. aastaks, esimesed ettepanekud pyhapaikade kaitse alla võtmiseks võidakse teha ylejärgmisel aastal.
Esialgsete arvestuste kohaselt tuleks riigil pyhapaikade kaitse alla võtmiseks kulutada kuni 30 miljonit krooni, millest esimene osa võetaks 2008. aasta riigieelarvest.
Sel nädalal rõhutas Pärn, et maksumusest hakatakse tõsisemalt rääkima pärast arengukava valmimist. Veebruaris esitatakse kava kultuuriminister Raivo Palmarule kinnitamiseks.
Kaitse rangus otsustatakse iga hiie puhul eraldi, kindel on aga see, et kaitstaval alal ei hakka tulevikus vinguma ykski mootorsaag. Praeguse korra kohaselt on kaitsealuste objektide ymber kehtestatud 50 meetri laiune kaitsetsoon, sama reeglit kavatsetakse rakendada ka tulevikus. Inimeste juurdepääsu pyhapaikadele ei piirata, sest hiis ongi ajalooliselt kooskäimiskoht, mida vanad eestlased kasutasid ohverdamiseks ja leinatalituseks, aga ka nõupidamiseks, tantsimiseks ja kiikumiseks.
Looduslike pyhapaikade kaitseprogrammi Achilleuse kannaks võib saada ärimeeste ahnus. Kui seni kaitsmata kinnisvaraobjekt kaitse alla võetakse, tuleb riigil maaomanikule piirangust tulenev kahju hyvitada. Nagu me aga hästi teame, võivad ebaeetilised inimesed tulu lootuses hakata hiisi ja ohvrikive kokku ostma.
Pilt: Ilumäe Hiieniinepuu, Maavalla Koda